Kristel Pisa
Hiiumaa Vallavalitsus, noorsootöö spetsialist
Mõnikord otsustab elu sinu eest ja nii juhtus ka minuga. Elu oli juhatanud mu teele kaaslase. Ainus takistus oli pea 300 km vahemaad. Kaalutlesime ja jõudsime järeldusele, et mina kolin Hiiumaale. Saadaolev töökoht oli seotud noorsootööga. Mõnda aega töötasin omavalitsuse struktuuris ja edasi liikusin noorsootöötajaks.
Ma töötasin maapiirkonnas. Noortekeskus oli üks tuba, mida tuli ise kütta ja koristada. Talvel oli põrand nii külm, et kui kaminast tuli kustus, siis jalgu põrandale panna ei saanud. Kuivkäimla asus majast väljas. Aga noored käisid keskuses sellest hoolimata.
Mäletan, et üks esimesi oste noortekeskusesse olid nõud. Eelmine töötaja kasutas ühekordseid nõusid. Sellest tulenevalt käsitlesime keskkonna teemat. Vahendeid tuli hankima hakata lisaraha otsides. Kirjutasin oma esimese projekti. Olin väga üllatunud, kui sain kogu rahastuse.
Meenutades seda umbes 12. aasta tagust aega, siis noorsootöö oli sel ajal veel pigem üritused. Läbi aja on noorsootöö liikunud järjest enam individuaalse töö suunas. Ühest küljest võib see olla tingitud noorte arvu vähenemisest, aga kindlasti ei saa tähelepanuta jätta suuremat potentsiaali teha individuaalselt tõhusamat tööd noorega.
Mis ei ole muutunud selle ajaga, see on noorte huvi söögi ja kokkamise vastu. Läbi toidu on noored saanud õppida eluks vajalikke oskusi. Kui noor on peale kooli üksinda kodus, siis ta oskab mõned lihtsamad söögid ise valmis teha, näiteks muna praadida ilma, et see kõrbeks. Kokandusringi kaudu said noored maitsta ja proovida erinevate kultuuride toite. Lisaks mõni hea nipp või magustoit, mida ka enda sünnipäeval pakkuda.
See piirkond sai ERF rahastuse toel uue noortekeskuse – vähemalt kümme korda rohkem ruumi ja paremad võimalused. Jätkusid matkad, nii jalgsi kui ka rattaga, erinevad teematoad ja eriüritused.
Arvan, et selle piirkonna noorsootöös on mänginud suurt rolli MTÜ Eesti ANK liikmelisus. Toimib koostöö erinevate noortekeskuste vahel, Norra rahastuse abil toimusid mitmed koolitused ja projektid. Osalesin konfliktilahendamise programmi koolitusel. Tunnistuse saamiseks oli vaja läbida praktika täpselt käsiraamatu järgi. Moodustasin noortekeskuses kuueliikmelise grupi. Kutsusin osalema noori, kes nagunii sel ajal keskust külastasid. Juhuslikult sattus gruppi üks poiss, nimetame teda Mardiks. Mart oli väga üksinda, tal ei olnud sõpru. Noortekeskuses istus ta ainult arvuti taga ja mängis sõjamänge. Teised kartsid teda, kuna Mart võis endast välja minna ja karjuma hakata. Grupis osalemisel oli ta väga kohusetundlik. Tal oli telefonile pandud meeldetuletus. Programmi raames toimus 30 kohtumist, millest iga kestvus tugevalt üle tunni. Ma imestan siiani, et poisid olid nõus oma vaba aega kohtumistele panustama. Me õppisime sotsiaalseid oskusi, märkama ärrituse ja viha tekitatud muutusi kehas ning arutlesime erinevate ühiskonna väärtuste üle. Kui olid toimunud umbes pooled kohtumised, märkasin Mardis esimesi muutusi. Ta tuli noortekeskusesse ja ei suundunud esimese asjana arvuti taha. Ta julges teistega rääkida. Varsti ei soovinud ta enam üldse arvutit kasutada. Grupist oli ta leidnud sõbra, kellega suhelda ja kellega neil koos tärkas uus hobi. Alles hiljem sain teada, et Mardil oli diagnoositud erivajadus ja talle oli hädavajalik sotsiaalsete oskuste õppimine. Kool ütles mulle: Nukitsamehe taltsutamine. Pean seda siiani oma suurimaks edulooks, sest Mardi jaoks oli grupis osalemine elumuutev.
Tänu sellele grupile tekkis mul osalenud poistega väga hea side. Ma sain neid kõikjale kaasata ja erinevat ürituste korraldamisel usaldada. Nad olid avatud ja julgesid rohkem oma ideid ning arvamust avaldada.
Juhus või elu või õiged valikud, aga ka minu rahvusvaheline kogemus algas tänu Eesti ANK-ile. Sloveenia noorteorganisatsioon Mreža Mama korraldas noorsootöötajate õpirände projekti, mille partneriks oli Eesti ANK. Lisaks veel noorteasutused Soomest, Türgist ja Itaaliast. Projekti nimi oli „Find your way to internationality“ ja nii ma oma tee leidsin. Koolitus oli üles ehitatud mitteformaalsele õppele. Nädalase kohtumise lõppedes oli leitud koostööpartnerid ja mitmed taotlused olid valmis Erasmus+ sügisvooru esitamiseks. Mõnel taolisel koolitusel soovitan (ja sooviksin uuesti ise) osaleda. Minu ja partnerorganisatsiooni projekt sai rahastuse järgmises voorus ning noortel avanes võimalus osaleda noortevahetusel Radlje ob Dravis, Sloveenias.
Praeguseks olen ma töötanud peaaegu kõigil Hiiumaa noorsootöö tasanditel. Alustasin noortega noortekeskuses, vahepeal olin juhataja asendaja ametis. 2019. aastal sai minust noorsootöö koordinaator ja nüüd on mu ametinimetus noorsootöö spetsialist. Iga roll on andnud mulle palju ja olen saanud igas ametis ühtlaselt panustada. See on olnud nagu pidev kasvamine.
Noorsootöötajatele soovin jagada:
- Üks minu lemmiktsitaat pärineb Väikese printsi raamatust: „Ja siin on mu saladus, väga lihtne saladus – ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“ Kuula noori südamega ja sa näed!
- Hoia meeles (ära alahinda!) ja praktiseeri noorsootöötaja kutsestandardi punkti „Oma füüsilise, vaimse ja emotsionaalse tervise hoidmine“.
Otsustajatele soovin öelda:
- Püüa näha numbrite taha. Noorsootöö tulemused ei ole kiirelt näha, aga võivad olla elutähtsad mõne noore jaoks.
- Iga ennetusse suunatud euro aitab tulevikus sekkumiselt kokku hoida 29 eurot. Panusta noorte tulevikku!
Noor, pane tähele!:
- Julgust oma ideid avaldada! Noorsootööd saab teha vaid koos noortega ja noorte jaoks.
- Pealehakkamist neid ideid ellu viia. Otsustajad tahaks, aga võib olla ei oska noori kaasata. Tehke koos!