Kuidas enda eest hoolitsedes noorte vaimset tervist toetame?

Lisatud:16/04/2021

17. aprillil tähistatakse üle-euroopalist noorteinfo päeva ning sel aastal on fookuses noorte vaimne tervis. Noorteinfo päeva raames kutsutakse noori üle Euroopa 1. – 17. aprillini 2021 jagama temaatilisi lugusid, nii pildi, video, postituse kui artikli vormis.

Covid-19 leviku ja sellest tulenevate piirangute ja tagajärgede tõttu on elu muutunud nõnda palju, et laastav mõju vaimsele tervisele on märgatav igas vanuses inimestel. Pidev ärevus, mis edasi saab, kuidas oma tervist hoida, millal ma saan näha oma lähedasi, millal saab tööle ja kooli tagasi, on kergelt öeldes väsitav. Õnneks me täna räägime vaimse tervise hoidmisest palju julgemalt ja rohkem, kui varasemalt oleme seda teinud. Erinevad praktikad, vahendid ja teadmised enda vaimse tervise eest hoolitsemiseks on tehtud kättesaadavamaks. Noorsootöötajad panustavad noorte vaimse tervise hoidmisesse läbi noorteinfo jagamise, kampaaniate, üleskutsete ja suhtluse hoidmise. See ei ole kerge, aga see on väga oluline.

Tervise Arengu Instituudi kodulehelt leian info, et Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks. Ühtlasi on välja toodud, et hea vaimne tervis ei tähenda ainult seda, et puudub diagnoositud psüühikahäire või psüühiline puue. Selleks, et heaoluseisund püsiks, tuleb enda eest hoolt kanda iga päev ja ekstra tähelepanelik olla veel eriti siis, kui on diagnoositud mõni vaimse tervise häire.

Kui ma mõtlen noorsootöö ja kõikide noorsootöötajate peale, kellega olen üle viie aasta noorsootöötajana töötades kohtunud, siis ma ei ole veel kohanud ühtegi noorsootöötajat, kes ei hooliks noorest ja tema tervisest. Oleme tihti vestelnud noorte vaimse tervise teemadel ja kuidas neid toetada, osalenud erinevatel koolitustel, töötubades jne. Me teeme pidevalt samme selle suunas, et noortele oleks informatsioon kättesaadav ja võimalused abi leidmiseks. Aga samas olen vestelnud noorsootöötajatega ka nende enda vaimsest tervisest, kui väsinud me oleme olnud, kui palju on tööd, kui vähe on unetunde, kui palju peab võitlema selle eest, et meie tööd väärtustataks ja kuidas töö mõjutab eraelu. Need vestlused kipuvad lõppema nõnda, et me rehmame käega, et pole hullu, küll hakkama saame. Naeratame vestluse lõpus ja läheme tavalisse rütmi tagasi, mis sest et sisimas teame, et nii kaua ei jaksa. Miks me nii teeme?

Minu isiklik kogemus ütleb, et noorsootöötajad tahavad endast anda maksimumi ja pakkuda noortele võimalikult palju. Ideid on nii palju, mida realiseerida, aga ööpäevas tunde liiga vähe. Nii jätavad noorsootöötajad vahele lõunasöögid ja päeva lõpus saavad aru, et võib-olla pool klaasi vett jõudsin vast ikka juua. Projekte kirjutame hilistundidel, sest päeval ei jõudnud, ja nädalavahetuse puhkeaeg tundub ju ometi hea aeg selleks, et rahulikult töökava planeerida. Peaaegu iga õhtu ketrab peas, et kuidas üht või teist noort aidata ja kell 11 õhtul voodis, silmad peaaegu kinni, räägime Messengeris noortega veel järgmise kuu ürituste planeerimisest. Hommikul ärkame vara ja kohvi juues mõtleme juba läbi, kuidas täna tööd planeerida nõnda, et probleemseid olukordi tekiks eilsest vähem. Kõikide nende asjade tegemine tundub väga loogiline osa noorsootöötaja tavalisest tööst. Kui aga enda eest hoolt ei kanna ja selles rütmis töötada, siis on läbipõlemine väga kiiresti tulemas. Võib-olla tundsid end mõnes asjas ära, võib-olla kõikides tegudes. Ma olen neid kõiki asju ise isiklikult teinud, väga rängalt läbi põlenud ja valusate tagajärgedega tegelenud.

Ma sain tegelikult juba ammu enne aru, et kõik ei ole õige, aga ma ei olnud valmis seda endale tunnistama. Seda olukorrani, kus viisin läbi koosolekut ja mul oli halb olla, palav, pea oli paks (kuigi ma olin maganud ja söönud korralikult), mu ärevus oli nii kõrge, et kõik, mis ma ütlesin, tundus nii rumal ja tobe ning ma ei saanud mitte ühtegi sõna aru, mida ütles mu kolleeg, kes istus minust üle laua. Ma nägin, et ta suu liikus, aga sõnad jõudsid minuni sumbunult ja arusaamatult. Proovisin lähemale liikuda, aga see ei aidanud. Lõpetasin koosoleku, läksin oma kabinetti ja nutsin, sest see olukord hirmutas mind ja ma sain aru, et ma pean midagi ette võtma.

Kui me enda eest hoolt ei kanna, siis võime varsti olla olukorras, kus ei suuda enam ka noortesse panustada, tähtsad teemad jäävad märkamata ja töö ei pruugi enam rõõmu pakkuda. Ma südamest soovin, et meie noorsootöötajate sära, jaks ja soov tegutseda püsiks. Ja nõnda enda vaimse tervise eest hoolt kandes anname noortele eeskuju, kuidas hoolitseda enda eest, et heaolutunne püsiks. Mõned minu mõtted veel sulle kaasa, armas kolleeg:

  1. Palun võta endale see hetk, et sööd lõunat ja jood piisavalt vett. Kui ei saa kolleegidega aega nii jagada, et sööte erineval ajal ja teine on sinu lõunapausi ajal rohkem noorte jaoks olemas, siis ütle noortele, et sööd ära ja siis tuled vaatad, miks xbox tööle ei lähe, kus käärid ja vildikad on ja pärast räägite, mis üritus see volbriöö ikkagi on. Esimesed korrad võivad stressirikkad olla, aga noored kohanevad ajaga ja saavad aru, et lõuna söömine on oluline ja oled pärast neile jälle olemas;
  2. Väärtusta oma aega ja puhkust. Noor võib sulle õhtul kirjutada, sest tema mõte jookseb just parasjagu siis, aga vasta talle hommikul, kui oled puhanud ja valmis tegutsema;
  3. Uni on väga oluline. Proovi magada 7-8 tundi. Minu esimene muutus enesetundes paremuse poole tuli siis, kui olin kuu aega järjest öösel korralikult maganud;
  4. Kaks hästi läbi mõeldud projekti on parem kui neli projekti, mille järel oled energiast lihtsalt tühi. Ma tean, et me tahame noorsootöötajatena jõuda igale poole ja pakkuda noortele kõiki vaimustavaid võimalusi, aga kui teed kaks aastat järjest kaheksa projekti ja kolmandal aastal lähed töölt ära, sest enam ei jaksa ja noored on nukrad, siis usu mind – nad oleks valinud pigem vähem projekte ja rohkem aega sinuga.

Kui hoolitsed oma tervise eest – nii vaimse kui füüsilise – siis näitad sellega eeskuju noorele, kellele sa võidki olla vahel ainuke inimene, keda ta usaldab ja kelle sõnade järgi ta toimetab. Kui ta näeb, et sina teadlikult hoolitsed oma vaimse tervise eest magades piisavalt, süües, juues korralikult, võttes ette parajalt projekte ja oskad rääkida nt ausalt oma tunnetest ja mõtetest noortega, siis tea, et noored on tähelepanelikud ja õpivad su käitumisest palju. Ühtlasi oled sa palju rahulikum, tähelepanelikum ja päriselt noortele olemas, et märgata nende vajadusi, murekohti ja anda noortele just seda nõu ja abi, mida neil parasjagu vaja on.

Vaimsest tervisest rääkimine on oluline ja see on väga lai teema. Ja ma usun, et me saame alati juurde õppida, kuidas ja mida teha, et ennetada vaimse tervise muresid ja kuidas olla üksteisele toeks – nii noortele kui ka kolleegidele. Hetkel töötab Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus koostöös Sloveenia ja Hispaania partneritega välja koolitust ja juhendmaterjale, millele toetuda, et iga noorsootöötaja oleks võimeline esmatasandil noori vaimse tervise teemadel aitama. Saadame peagi sel teemal rohkem infot EANK liikmetele.

Tessi Ilustrumm
Kohila Avatud Noortekeskuse juhataja