Marika Markus
Sattusin noorsootööd tegema juhuslikult ja esmalt väikese maakooli huvijuhina eelmise sajandi viimase kümnendi alguses. Tempo oli kiire ja põnevaid väljakutseid rohkem kui üks. Olin juba oma kooliajal aktiivne noor, sebisin ja korraldasin, olin piltlikult öeldes mitte laval, vaid tavaliselt lava taga askeldamas. Noorsootöö on minu arvates paljuski sarnane lavastaja tööga, toetad noori, saad koos nendega katsetada uusi ja põnevaid valdkondi ning eneseareng on elukestev. Iga päev on põnev ja rikastav.
Noorsootöös on erakordselt palju võimalusi avastamiseks ja loomiseks. Minu teekonnale noorsootöös on jäänud nii suurüritusi, MTÜ-de Jõhvi noortekeskus, Eesti ANK-i ning Noorsootöö seltsi loomine, rahvusvahelisi tegevusi, Eesti 4H ja noorsootöö eriala arendamine Tartu Ülikooli Narva kolledžis ning Ida-Viru maakonnas.
Olen õnnelik ja tänulik, et saatus on kokku toonud töökaid ja lennukate ideedega inimesi ning oleme saanud üheskoos areneda ja arendada avatud noorsootöö valdkonda. Tänan teid, Ave Szymanel, Tiiu Rahuoja, Marion Bobkov, Heidi Paabort, Karin Tõnts, Riina Vaap, Kalvi Kants, Silver Pramann jpt. Olen uhke nende noorte inimeste üle, kes on minuga koos sirgunud tagasihoidlikutest tegutsejatest julgeteks sõnavõtjateks ja loojateks noorsootöö valdkonnas, inimesteks, kes tavaliselt annavad rohkem kui võiks oodata – aitäh teile, Jaanika Juuse ja Mari-Liis Küüsmaa jpt.
Suurimaks väljakutseks noorsootöös on olnud kolmekümne aasta jooksul tasakaalu hoidmine isikliku ja tööelu vahel. Töönarkomaanina ei osanud ma end hoida ja ega see ka väga moes olnud. Vaimse tervise sõna oli veel vist ka eesti keeles leiutamata. Mulle meeldis väga, kui üks arendusjuhtidest tuletas meelde, et ideid leidub kõikjal, igaüks tuleb ja teab, kuidas peab olema, aga päriselt tegijaid on vähe! Ja siit siis ka teadmine, et kui ise ei tee, siis ei tee keegi. Kahjuks kaasnes sellise teadmise ja käitumisega korralik läbipõlemine, tõsised haigused ja selle kõige häbenemine, enesesse sulgumine. Õnneks tänasel päeval räägitakse vaimsest tervisest ja sellest, mis võib kaasneda ning kuidas märgata end ja kolleegi või kuidas noori hoida.
Olen kasvanud noorest inimesest küpseks täiskasvanuks noorsootöös. Õppinud, kogenud, loonud, eksinud, vabandanud, andestanud, naernud, nutnud ja palju muud. Saanud töö kõrvalt ülikoolis õppides teada, et enamustel praktilistel tegevustel on olemas ka teooriad taga ja sellega saanud elunähtused paremasse süsteemi.
Avatud noorsootöö suurimaid muutusi läbi viimase kolme aastakümne näen selles, et vahendeid noorega töötamiseks on rohkem kui iial varem (algusaegadel kirjutasime iga pisiasja jaoks projekti), viisakad tegutsemisruumid (tavaliselt saime antisanitaarsed ruumid, mis tuli koos noortega kasutuskõlblikuks “võluda”), olemas on toetavaid eestikeelseid materjale noorsootöötajatele (no neid lihtsalt ei olnud), valdkond on avalikkuses enam aktsepteeritud ja toetatud (HTM toetused ANK-ide – tänud siinkohal Piret Talurile!).
- 3 asja, mis mind on hoidnud kõik need aastad valdkonnas: põnevus, inimesed (noored ja kolleegid), piiritu tegevusvabadus!
- 3 soovitust noorsootöötajatele: naudi, loo, puhka!
- 3 soovitust noorsootöö otsustajatele: väärtusta, toeta, hoia!
- 3 soovitust noorele: uuri, otsusta, julge tegutseda!