Marika Valter
Paikuse Avatud Noortekeskus
Minu tee noorsootöö valdkonda oli puhas juhus. Pärast ülikooli lõpetamist töötasin mitu head aastat eraettevõtluses. Ühel hetkel aga hakkas mind miski noortevaldkonda kiskuma. Nõnda leidsingi end Pärnumaa koordinaatorina ühtäkki SINA – Suured Ideed Noorte Algatusel noorte keskelt. Sellele järgnesid lennukad ettevõtmised erinevate noorte gruppidega ja organisatsioonidega. 2011. aastal sattusin ühel põneval kohtumisel kokku toonase Paikuse Avatud Noortekeskuse eestvedaja Katti (Popp) Aumeistriga. Kattil oli parasjagu käsil koostöös Eesti Noorteühenduste Liiduga Paikuse Noortevolikogu loomine. Jutu käigus tegi ta mulle ettepaneku tulla koordineerima noortevolikogu loomist ja nende edaspidist tegutsemist. Pärast paaripäevast mõtlemist otsustasin selle põneva väljakutse vastu võtta – siit algas teekond Paikuse Avatud Noortekeskuses. Alguses toimetasin noortevolikogu mentorina, seejärel hakkasin kirjutama erinevaid Eesti-siseseid ning rahvusvahelisi projekte noortekeskusele ning mõni kuu hiljem andis Katti juhtimise ohjad minu õlule, mida kannan siiani. Põhjused, miks olen endiselt noorsootöös on: pidev areng ja ajaga kaasaskäimine; võimalusterohkus ja rutiini puudumine; näha oma töö tulemust, kui noorest on saanud teistest lugupidav, ettevõtlik ja endaga hakkama saav täisväärtuslikult õnnelik kodanik.
Miks just noorsootöö?
Olen palju juurelnud, miks ma just noorsootöö valdkonda olen pidama jäänud. Kui varasemas ametis võisin teenida kuuga sama palju, mis tänasel hetkel terve aastaga, siis sissetulek see kindlasti olla ei saa. Seetõttu julgen kindlalt väita, et noorsootöö valdkonnas tegutsevad inimesed on puhtalt missioonitundega inimesed. See sobib neile, kes soovivad jagada oma aega ja energiat ühiskonna heaoluks. See andmise tunne tekitab enese sees seletamatu rahulolu, mille tõttu noorsootöö valdkonnas järjepidevalt tegutseda. Kindlasti ei saa mainimata jätta laste ja noorte siirust, nakatavat energiat ja südamest tulevat tänulikkust – teadmine, et saad kedagi päriselt aidata ja et sinu eksistents võib hoida mõnda noort õigel rajal või veel raskemal juhul anda talle üldse eluks mõte.
Mis teeb noorsootöö lummavaks?
- Võimaluste rohkus – kõik hea, mis alguses tundub võimatu, on tegelikult võimalik – tuleb vaid sellesse tugevalt uskuda ja siis tegudega ära vormistada!
- Tunda ennast unustamatult noorena – aeg kaob tegelikkuses helikiirusel ja märkad seda alles siis, kui endised noored on sirgunud ise lapsevanemateks.
- Kiirrongil olemine – noorsootöö maastikul töötamine nõuab pidevat ajaga kaasaskäimist. Kui korrakski aja maha võtad, võrdub see rongilt maha hüppamisega – rong kihutab valimatult edasi. Selleks, et uuesti rongile jõuda, tuleb topelt (kui mitte rohkem) pingutada.
- Siiras tänulikkus – kui aastaid hiljem tuleb noor sinu juurde ja avaldab, et just sinu arvamus või toetus aitas teda rajale, millel ta täna õnnelikuna tundes kulgeb.
- Elukestev õpe – noortel on mida vanematelt õppida ja meil on, mida meist noorematelt õppida. Õpid tundma rohkem iseennast, oskust luua seoseid ja väärtustada üha enam märkamise, kuulamise ning kõnelemise oskust. Oskust olla kohal kõigi oma meeltega.
Noorsootöös olen avastanud, et inimeste probleemid on vaatamata nende vanusele suures plaanis samad. Nooremana puuduvad meil vaid kogemused, mida täiskasvanuna saame teadlikult või ka mitte-teadlikult rakendada.
Noorsootöö väljakutsed ja õppetunnid
Noorsootöös on minu hinnangul väljakutseks usaldusisiku ja seltsisemu piiri hoidmine – et noor julgeks sind täielikult usaldada, aga ei hakkaks sind võtma omaealisena. Kindlasti on väga põnevad väljakutsed olnud ka kohtumised erinevate pealtnäha taltsutamatute noortekampadega – viis, kuidas nad end avama panna ja sealt edasi liikuda. Tuleb osata saavutada usaldusväärne kontakt hingelt väga katkise noorega ning leida üheskoos lahendusi olukordades, kus ise tunned, et jooksed koos temaga igas ilmakaares peaga vastu seina. Erinevad kogemused on pakkunud ka endale olulisi õppetunde.
Kindlasti olen nüüd kordades tolerantsem kui siis, mil noorsootöö valdkonda tulin. Oskan näha hulga rohkem vaatenurki erinevatele olukordadele kui varem. Olin tööle asudes palju sinisilmsem kui nüüd – elu ei pruugi olla kaugeltki kõigile ilus ja õiglane, küll aga õpetlik. Noorsootöö ise on aga samuti meie ümber muutunud. Viimase kümne aasta jooksul on keskused muutunud kahtlasest „keldriurkast“ oluliseks ja noorele lisandväärtust pakkuvaks ning eluks olulisi oskusi pakkuvaks keskkonnaks. See on olnud oluline õpiteekond meile kõigile, kes noorsootöös toimetame.
Teistele noorsootöötajatele soovin öelda, et:
- Ole olemas ja ära unusta olla lugupidavalt noorele eeskujuks.
- Oska kaasata, kuulata ja märgata pisidetaile.
- Tee oma tööd südamega.
Minu soovitused noorsootöö otsustajatele:
- Ärge laske noorsootöötajatel läbi põleda.
- Toetage noorsootöötajate oskuste arendamist – nii saame pakkuda kvaliteetset teenust ning aidata veelgi paremini oma noori. Paber ei maksa midagi – olulisemad on oskused ja tahe.
- Osake hoida neid, kes oma tööd südamega teevad – neid on maru raske leida.
Ja noored… teadke, et:
- Kõik on ajas muutuv – miski ei ole püsiv.
- Kes ei riski, see šampust ei joo. Samas ei tasu unustada, et iga risk tuleks eelnevalt põhjalikult läbi kaaluda, kas see on ikka ette võtmist väärt – mõnikord on „ei“ ütlemine palju kaalukam ning vaid julged ning tugevad suudavad seda teha.
- Ära karda suurelt unistada – kõik on võimalik, kui sellesse ise tugevalt uskuda!