Merle Salusoo: minu noorsootöö kogemuslugu

Lisatud:05/10/2021

Merle Salusoo

Kuidas ma noorsootöö üles leidsin

Minu sattumine noorsootöö valdkonda oli suuresti läbi juhuse. 2005. aastal otsis üks väike põhikool huvijuhti ning minu hea tuttav soovitas mul kandideerida. Olin hämmingus, sest mul puudus eelnev laste ja noortega töötamise kogemus. Samas olin kahe lapse ema ning võrkpallinaiskonna liikmena omasin kogemust noorte mängijate toetamises. Naiskodukaitse liikmena olin samuti kokku puutunud Kaitseliidu noorteorganisatsioonide tegevustega. Seega kandideerisin, käisin töövestlusel ning asusingi huvijuhina tööle. Põhimõtteliselt hüppasin vette tundmatus kohas. Töö koolis nõudis aga erialast kõrgharidust, seega 2005. aasta sügisest alustasin paralleelselt uue töökohaga kaugõppes õpinguid Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorralduse erialal (lõpetasin nominaalajaga 2008. aastal). 

2006. aastal otsis Kärdla Kultuurikeskuse noortekeskus uusi spetsialiste ning et olla oma lastele lähemal, kandideerisin ning asusin noortekeskusesse noorsootöötajana tööle. Sellise valiku tegin ka seetõttu, et noorsootöö koolis tundus mulle sõltuvat pigem kooli traditsioonidest, rahvakalendrist jms. Töö noortekeskuses võimaldas aga rohkem arvestada noorte soovide ja arenguvajadustega.

Minu areng noorsootöö valdkonnas on olnud pikk, väljakutsete rohke, aga väga põnev. Lõpetasin 2021. aasta suvel Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse magistriõpingud, mis annab mulle noorsootöö valdkonnas eluaegse kutse tase 7 (kõige kõrgem).

Kui mõelda, mis mind on valdkonnas hoidnud, siis esimese ja kõige olulisema tegurina nimetan NOORED. Nemad on mind inspireerinud ning innustanud saama paremaks valdkonnas töötavaks spetsialistiks. Teisena nimetan organisatsioonid Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus (EANK) ning Eesti Noorsootöötajate Kogu (ENK) ning Eesti-ülesed kolleegid. Valdkonda tööle tulles sain aru, et omavalitsuses on peamised teadmised ja pädevused valdkonnast just noortekeskuses ning EANK on olnud suuresti toeks just keskustele. ENK on olnud toeks just personaalselt spetsialistidele. Kolmandana toon välja valdkonna mõju noortele, mis vajab aega ning valdkonnas pikemalt töötamist, et nende tehtud tegevuste tegelikku mõju hiljem näha ja sellest rõõmu tunda.

Noorsootöö imeline maailm

Kõige enam on mind kogu selle aja jooksul lummanud noored: otsene igapäevane suhtlus, aastate jooksul nende arengu jälgimine, nende kasvamine täiskasvanud inimesteks ja nendepoolne pidev tagasiside, mis on alati aus, otsekohene, vajadusel ka kritiseeriv, kuid eelkõige nende vajadustest lähtuv. Täiskasvanuna me unustame või ei julge sellisel moel tagasisidet anda. Mind on inspireerinud võimalused, mis on minu ellu noorsootöös töötatud kuueteistkümne aasta jooksul tulnud. Kindlasti ka need innovaatilised ja noorte jaoks vajaduspõhised uuendused, mis aastate jooksul on ellu viidud – Varaait, Murdepunkt, NEET-Tugila ja paljud teised noortekeskuste katusorganisatsiooni Eesti ANK algatused ja projektid. Minu suurim avastus noorsootöös on selle valdkonna tegeliku mõju suurus. See ei paista kohe ega aasta-paari jooksul välja, vaid kerkib hiljem nagu paisu tagant esile. See valikute rohkus, mida noorsootöö valdkonnas noortele pakutakse, on väga lai ning enda jaoks õige valiku tegemine on pikk protsess. Vaadates tagasi oma lapsepõlvele ja noorusajale saan kinnitada, et selle enesetugevuse, enda ande ära tundmine ning vastavalt sellele tegevuste valik võtab palju aega. Näiteks käisin ise kuni 6. klassini kas pinginaabri või kellegi teise soovitusel ühest huviringist teise, kuni jäin lõpuks võrkpalli trenni pidama. Sinnani jõudsin tegeleda balleti, peo- ja diskotantsu, tennise, tütarlaste laulukoori ja veel nii mõnegi tegevusega. Võrkpalliga tegelesin edasi peaaegu 30 aastat. Samasugust iseenda vaba avastamise teekonda peab ka tänane noorsootöö pakkuma.

Noorsootöö minuga ja minu ümber

Oma suurimaks saavutuseks saan pidada Hiiumaal pärast kahe omavalitsuse, Kärdla linna ja Kõrgessaare valla, liitmist ning Hiiu valla tekkimist loodud ühendasutuse Hiiumaa Noorsootöö Keskus käivitamist. Ühendati kahe omavalitsuse kolm noorsootööga tegelenud asutust – üks Kärdla ja üks Kõrgessaare noortekeskus ning nõustamiskeskus Kärdlas. Keskuse loomine võimaldas tuua n-ö bürokraatia noortekeskustest kontorisse ning noorsootöötajatele jäi rohkem füüsilist aega noortega suhtlemiseks, nende vajaduste väljaselgitamiseks, kohapeal tekkivate probleemide lahendamiseks, väljasõitudeks jne. Asutuse nõustamisteenistuse ehk kontori tegevuses oli noorsootöö koordinaatori ülesanne tegeleda noorteinfo kogumise ja jagamisega üle maakonna ning erinevate noortele ja spetsialistidele mõeldud projektide kirjutamine. Läbi sellise muutuse hakkas meie asutus vastu võtma Euroopa Vabatahtliku Teenistuse vabatahtlikke, toimusid erinevad maakonna noorsootöötajatele mõeldud õpiränded Norrasse ja Islandile ning erinevad noortele mõeldud rahvusvahelised projektid. Sama asutus oli nii mõneski mõttes minu suurimaks väljakutseks – me olime esimene taoline Eestis, kellelgi eelnevalt samasugust kogemust ei olnud, seega teiste kogemusest meil õppida ei olnud. Jäi vaid ise avastada ning õppust võtta enda vigadest. Seega oli meie tegevus tihti nii noorteinfo rahastaja Eesti Noorsootöö Keskuse ning Hiiumaa noortega tegelevate asutuste kui omavalitsuse kriitika all.

Minu kõige suuremaks õppetunniks on see, et kui pikalt ühes valdkonnas tegutseda, siis teatud aja jooksul hakkavad asjad korduma ehk nagu öeldakse, siis ajalugu kordub. Kui 2020. aastal viidi Hiiumaal noortekeskused kultuuri- ja/või spordivaldkonnaga kokku ja moodustati vaba aja keskusi, siis olid need piirkonnas noorsootöö valdkonnas tehtud muudatused minu jaoks ajas tagasi minek. Sarnases olukorras olin ma juba olnud, kui Kärdla noortekeskus toodi 2009. aastal kultuurikeskuse struktuurüksuse alt eraldiseisvaks allasutuseks ning minust sai selle maja juhataja. 11 aastat hiljem vastu võetud otsuste põhjal püüti noorsootöö valdkond jälle kultuuri- ja spordivaldkonnaga kokku sobitada. HARNO loomisega lõimiti Eesti-üleselt omavahel haridus- ja noorsootöö valdkonnad. Minu jaoks tähendas see, et kohapealsed otsustajad (sh uued) pole noorsootöö valdkonnast ikka veel eriti teadlikud ning usuvad, et noorsootöö valdkonda tema paindlikkuse juures saab lõimida iga valdkonnaga, millega on soov valdkonda siduda. Noorsootöö valdkonna enda tähtsust ning olulisust ei osata hinnata ka 2021. aastal.

Läbi nende aastate on avatud noorsootöö väga palju muutunud. Kui valdkonda tulles tegelesime olemasolevate kehvapoolsete ruumide renoveerimisega, et need üldse oleksid noortele sobilikud ja vastuvõetavad, siis täna pakub avatud noorsootöö teaduspõhist tuge väga erinevatele sihtrühmadele, paljuski just keerulise taustaga noortele. Tegevused ei ole enam juhuslikud, noortega tegelevad inimesed on kõrgharidusega, omavad kutset või on vähemalt läbinud erinevaid noorsootöö-alaseid koolitusi. Noorsootöö valdkonnas töötavatele inimestele on kehtestatud kutsestandardid ning võimalus ülikoolis erialast kõrgharidust omandada. Ka on värskelt kinnitatud uus valdkonna arengukava, seega on kindlad suunad/sihid valdkonnas seatud ning kokkulepitult liigutakse nende suunas ühiselt, Eesti üleselt.

Kui ma saaksin anda paar soovitust teistele noorsootöötajatele, kes on valdkonnaga alles liitunud või liitumas, siis olge avatud sellele, mida noored soovivad ja mis on teie võimuses teha. Ainult koostöös noortega tekib sünergia ning saavutatakse soovitud tulemused. Looge noortega usalduslik suhe ehk olge eeskujuks iseenda käitumisega, sest sõnad ja tegevused peavad teineteist toetama. Kui pole suhet, pole ka noorega võimalik tööd teha. Usaldus loob suhte, hoolige noortest, siis nad usaldavad teid. Ja noorsootöö pole monoetendus, vaid see on meeskonnatöö – minimaalselt on vaja ühte noort ja ühte noorsootöötajat, et midagi toimuks, ning nende kahe osapoole vahelist koostööd.

Noorsootöö valdkonnas pikalt töötanuna julgen otsustajatele anda kaasa soovituse suhtuda valdkonda ja noortesse pigem tõsisemalt ning toetavamalt, sest tegelikult ka on investeering noortesse investeering tulevikku. Tänased ettevõtlikud noored, kes on saanud võimaluse ennast nooruses kodukohas proovile panna ja avastanud enda tugevused, on sellele vastavalt leidnud ka enda kutsumuse ning kire, millega elus edukalt edasi tegeleda. See on pikaajaline investeering, mille kasu ei ole kohe homme nähtav, aga panustades noorsootöövaldkonda mõjutab hilisemat panust teistesse valdkondadesse. Need, kes saavad noorena õigeaegselt toetatud, ei vaja hiljem nii suurt toetust sotsiaal- või meditsiini jt valdkondades. Need noored teavad, kuidas ise panustada. Nad annavad, mitte ainult ei võta.

Noortele soovitan olla kursis enda võimalustega, nii õiguste kui kohustustega. Eriti viimastega, sest õigus annab koheselt kaasa kohustuse. Noor, ole kursis sellega, kes Sa oled ja milles oled hea või väga hea ning andekas ja kus Sa enda annet arendada saad. Ole julge, osale ka nendes tegevustes, millega Sa enne pole kokku puutunud, anna endale võimalus kogeda uusi ning huvitavaid tegevusi. Kui oled veel noor, siis ei tea Sa enda kohta veel kõike ning alles õpid ennast tundma. Anna endale võimalus areneda, katsetada; vajadusel ka ebaõnnestuda. Palju asju jääb inimestel sellepärast proovimata, et kardetakse ebaõnnestuda. Elu aga on kahjuks kõike muud kui ainult 100% õnnestumine ning see on normaalne. Kõik ebaõnnestuvad mingis hetkes, seega olge selleks valmis ning ärge heituge. Kui tead, et seda juhtub kõigiga ning see on normaalne elu osa, siis teed seda julgemalt, teadlikumalt ning koged vabamalt. Mida paindlikumad me oleme, seda kergemalt me ebaõnnestumisi ületame. Harjutades on meil lootus õnnestuda – seega julgust katsetada niipalju kordi, et õnnestute!