Anne Kivimäe: Minu noorsootöö kogemuslugu

Lisatud:16/12/2020

Juhuslik algus

Noorsootöö kui tegevusvaldkond avanes minu jaoks siis, kui asusin 1997. aastal tööle Narva linna haridusosakonna noorsoonõunikuna. Minu sattumine sellele ametikohale oli täiesti juhuslik ja nii võib öelda, et teadlikku valikut hakata tegelema noorsootööga ei ole ma kunagi teinud. Alles pärast seda, kui olin asunud haridusosakonnas tööle, sain järk-järgult ise tegevussuundadest aru ning hakkasin neid tasapisi ka kujundama. Paljuski oli esialgne töö seotud koolide huvijuhtide töö koordineerimisega, info ja materjalide jagamisega – mäletan seniajani sellist 12-se jaotusega (Narvas oli siis 12 kooli) riiulit haridusosakonna koridoris, kuhu tuli koolide jaoks Tallinnast toodud materjale panna. Tasapisi tekkisid uued teemad ja nende arendamisel oli palju tuge üleriigilisest koostööst. Näiteks sel perioodil riigi tasandil toimunud noorsootöö seaduse loomise arutelud kujundasid ka aluse noorsootöö tegevussuundade arendamisele linnas. Linnavolikogu juures tegutses noorsootööga tegelev komisjon ja seaduse eelnõu tutvustuse võttis päevakorda toonane komisjoni esimees Tatjana Zarutskihh, kes kinnitas kõigile osalejatele, et nüüd tuleb teemaga tõsisemalt tegelema hakata – kui juba lausa selleteemaline seadus tulemas.

Tugev tugi koostööst

Noorsoonõunike töö sisu kujundamisel mängis olulist rolli toonane huvihariduse ja noorsoo osakond ministeeriumis. Nii on minugi mällu jäänud Tartus Lutsu tänava majas toimunud koosolek, kuhu ministeeriumi noorteosakond oli kokku kutsunud maakonna ja linnade noorsoonõunikud ja kus ma siis esmakordselt osalesin Narva esindajana. Selliseid kohtumisi oli toimunud ka varem ja Narva linnast oli kohal käinud kultuuriosakonnas noorteüritustega tegelenud Valeri Jääger. Ta oli jätnud piisavalt kustumatu mulje, sest minu nimi nendel kohtumistel oli mõnda aega järjekindlalt „uus Valeri“. Just selles ringis sai alguse ka Eesti noorsootöötajate ühenduse ehk ENÜ (tänane Eesti Noorsootöötajate Kogu) asutamisplaan ja nii õnnestus minulgi olla üks ENÜ asutajaliikmetest 1999. aastal.

Omaette toetavaks sambaks kujunesid erinevad projektid, milleks õnnestus raha saada. Mäletan, et esimese projektitaotluse pealkirjaga „Noorte osalus“ esitasin hasartmängumaksu nõukogule ja kui sain 12 000 krooni selle teostamiseks, oli see suur asi kogu haridusosakonnas. Tegutsemine sai hoogu ka koostööst Põhjamaade Ministrite Nõukogu (tänane NORDEN) Tallinna infobürooga. Õppevisiit Taani viis mind ühte keskusesse Aarhusi linnas ja selle eeskujul võttis kuju plaan luua Narva linna noortekeskus. Eks noortekeskustest oli juba ka üleriigiliselt juttu, kuid ühtki valmis mudelit polnud võtta. Niisiis kirjutasin Põhjamaade Ministrite Nõukogule taotluse Narva Noortekeskuse loomiseks, kombineerides Aarhusi keskuses nähtu ning muudest allikatest saadud mõtted ja oma ideed.

Narva Noortekeskuse käivitamine

Kui tuli positiivne rahastusotsus, tekkis alus, millega minna linnavalitsusse ja küsida võimalust luua uus linnaasutus, mis oleks linna noorsootöö arendaja ja korraldaja, aga ka tegutsemiskoht noorte ja noorteühingute jaoks. Hariduse eest vastutav aselinnapea Galina Maldonist sai meie projekti suur poolehoidja ja nii saigi tema ning haridusosakonna juhataja Margus Kottise toel teoks noortekeskuse loomine. Noorsoonõuniku ametikoht kujunes keskuse direktori ametikohaks, lisaks loodi juurde ühe spetsialisti ametikoht. Põhjamaade Ministrite Nõukogu Tallinna infobüroo hakkas noortekeskust rahastama ka oma infopunktina. Esialgu anti tegutsemiseks kolm ruumi linnavolikogu hoone viimasel korrusel, kus 11.02.1998 toimuski Narva Noortekeskuse avaüritus. Kuna peatselt õnnestus saada veel üks suurem projektitoetus Euroopa Liidult kolmandate riikide toetusfondist (kuna Eesti ei olnud veel EL liige), tekkis võimalus luua lisaks üks ametikoht ning võtta noortekeskusena kasutusse vana lasteaed Vestervalli tänaval, kus Narva Noortekeskus praeguseni toimetab. Stanislav Obuhhov ja Anna Konovalova olid noortekeskuse esimesed töötajad, esimene põhimäärus kinnitati alles 1998. aasta lõpus, kui olime juba uude majja kolinud. Hansapanga „Paneme tähed särama“ konkursi toetus, rahvusvahelised noortevahetusprojektid SANA (toonase nimetusega Euroopa Noored Eesti Büroo) toel, avatud noortekohviku EXIT loomine noortealgatusprojektina noortekeskuse ruumides, jätkuv koostöö Põhjamaadega – need sammud kujundasid noortekeskuse mainet linnas ja võimaldasid järjekindlalt olla linnajuhtide silmis võimaluste looja, mitte küsija rollis. Maja ise andis võimaluse erinevate noortegruppide kokkusaamisteks, noorteparlamendi tegutsemisaktiivsuse suurenemiseks, noorte endi ideede tekkimiseks ja elluviimiseks.

Kogemus ja õppetunnid noorsootöötajana

1999. aastaks olin paari aastaga iseendagi jaoks märkamatult kujunenud noorsootöö eestvedajaks linnas ning Narva Noortekeskuse direktoriks koos suure maja ja väikse meeskonnaga. Lisaks igapäevamurede lahendamisele − alates sellest, et esialgu niitsime ise muru, pesime aknaid, koristasime ruume jne, kuni eelarve ja strateegiliste plaanide kaitsmiseni volikogus, ning partnerluste otsimisele ja loomisele linnas (sh koolid, prefektuur, kultuuriasutused, sotsiaaltööasutused, loometegevusgrupid jpt) – kujundas minu kui noorsootöötaja pädevusi see, et oli võimalik teha tihedat koostööd noorsootöö tegijatega üle Eesti, aga ka rahvusvaheliselt erinevate koolituste ja projektide raames.

See taust võimaldas väikse enesekindlusega kandideerida ka 2001. aasta lõpus haridusministeeriumisse noorteosakonda, kus alustasin tööd 2002. aastal. Töö noorteosakonnas lõpetasin aastal 2015 ja olin selleks ajaks olnud peaekspert, nõunik ja üle kümne aasta osakonnajuhataja. Kui sellele lisada neli ja pool aastat tööd ENTK-s, olen 2020. aastaks noorsootöö korraldamise ja juhtimisega kohalikul ning riigi tasandil tegelenud kokku 23 aastat, see on valdav osa mu tööelust. Seos valdkonnaga on praeguseni olemas, eelkõige läbi selle, et õpetan noorsootööd Tartu Ülikooli Narva kolledžis.

Nende aastatega on noorsootöö valdkond oluliselt muutunud, nii nagu kogu ühiskond ja elu Eestis. Kaasaegse noorsootöö olemus, korraldus ning struktuur on Eestis kujunenud – ja muutnud – just nende aastate jooksul. Samas on palju samaks jäänud, muuhulgas näiteks noorsootöö aluspõhimõtted, aga ka noorsootöö jätkuv alaväärtustamine, samuti osaline mittemõistmine.

Kui alustasin 2016. aasta septembris õpetamist aines „Noorsootöö alused ja korraldus“ esimese kursuse tudengitele, siis tajusin äkitselt, et on palju seda, mida ma noorsootöös põhjalikult ei tea, millele pole mõelnud ning mis vajaks veel süvenemist. See toob mind ka esimese kokkuvõtteni – olen aastate jooksul aru saanud, et noorsootöö muutuvus, mitmekülgsus, kihilisus ja teatav hoomamatus teeb sellest valdkonna, mis ei ole kunagi igav või „selge“. See tähendab, et alati on võimalik areneda, leida ja näha uusi aspekte, kohtuda uute noorte, kolleegide, partneritega, teha uusi asju või vanu asju uuel moel. Pidev muutumine ka kurnab, kuid kurnatuse ravi on minu jaoks olnud paljuski just seesama: uued teemad, uued võimalused, kolleegide ja koostöö tugi.

Kiire areng on loonud praktika ning paljudele osapooltele ka ootuse, et noorsootöötaja peab pakkuma välja, kuidas lahendada väga erinevaid noortega seotud küsimusi. Seda pean enda jaoks jätkuvalt üheks noorsootöö lummavaks omaduseks – vajadust olla nn „lahenduste režiimil“. Arvan, et noorsootöö paneb otsima (ja ka nägema) lahendusi seal, kus teised näevad probleeme. Või nagu kunagine Taani kolleeg selle mõtte sõnastas: „Give us problems, we have solutions“.

Noorsootöö võlu on aga ka selle valu. Püüdes toime tulla vajadusega olla pidevalt lahenduste allikas ja muutuste eestvedaja ning seda olukorras, kus tulemusi sageli selgelt ei näe ja töö keerukust tihti ei mõisteta, peab olema kolleege, kellele toetuda. Soovitavalt mitu, soovitavalt terve kolleegide võrgustik, oma kogukond. Nii lõpetaksingi oma kogemusloo kolme soovitusega noorsootöötajatele: väärtustage ja hoidke üksteist, võtke ikka ja jälle midagi uut ette ning lootke noortele!