Õppimine, see on reis täiuslikuma endani

Lisatud:08/06/2021

Kas sulle meeldib reisida? Usun, et pigem jah. Enamasti oleme haaratud reisiunistusest, mõeldes, millises hotellis või laagripaigas peatume, millised kohti külastame, mida põnevat sööme või kuidas me ühest punktist teise liigume. Kui oleme reisil kohal, siis pole see enam unistus, vaid huvitav kogemus ning peagi sünnib uus unistus uutest reisidest. Uue reisi unistusse võtame kaasa parimad kogemused ja äratundmised ning jätame maha selle, mida enam kogeda ei soovi. Ka õppimine peaks olema selline unistuste teekond, milles valmistame ette ühte tulevikupilti endast – olles siis kas kogenud midagi uut, omandanud mingi uue oskuse, saanud olulise teaduskraadi või läbinud koolitused, mis aitavad meil tõsta kutsekvalifikatsiooni. Ja ühel päeval pärast seda kõike võime tunda taas soovi uuest unistuste pildist, uuest minast.

Õppiv inimene

Täiskasvanuõppe juhtfiguure Malcolm Knowles (1951) on öelnud, et täiskasvanud soovivad end arendada, sest nad tunnevad vahet sellel, kes nad olla tahavad ja kes nad on. Oleme nii erinevad ja oma erilisust oskame juhtida kõige paremini ise, kuigi läbi varasema õpikogemuse teame rohkem sellest, kuidas meid peaks õpetatama ja vähem seda, kuidas ise õppida. On tõendatud, et inimene, kes võtab õppimises initsiatiivi, õpib rohkem ja paremini, kui inimene, kes istub passiivselt õpetajate poolt antavaid teadmisi oodates (Knowles, 1975). Enesejuhitud õppimise oskuste arenguks on vaja sisemist motivatsiooni, soodsat keskkonda ja häid kogemusi. Olukord, kus asutuse juhtkond tõmbub tagasi ja ei ütle ette järgmisi samme, annab meile loovust, leidlikkust, eneseregulatsiooni ja -motivatsiooni kasvatada iseenda erilisust. Antakse ka võimalus teha vigu ja neist õppida. Noorsootöös me ju lubame noortel eksida, lubagem ka endal. Karm jt (2021) on öelnud, et kui tunneme, et tegutseme eksimist lubavas õhkkonnas, siis julgeme ka ise vigu teha, andes sellega eeskuju eksimise õppimisväärtuse suhtes ning see annab julguse olla uuendusmeelne – katsetada uusi õppemeetodeid ja -materjale, uusi tehnoloogilisi vahendeid, luua põnevaid ülesandeid ja õpikeskkondi –, kartmata seejuures esialgu eksida. Parimad juhendajad ja organisatsioonid ei kalla teavet lihtsalt pähe, vaid õpetavad õppimise oskusi, mis aitavad meil õppida (Boles, 2014). Enda ja oma õppimise leidmiseks otsige kõiki, kes õpetavad teile seda, mida vajate või aitavad ära tunda, mida te kindlasti ei vaja. Me võime lasta endast erinevad kogemused läbi ilma neile tähendust andmata ja seejuures ka ise kasvamata. Aga kui proovida analüüsida või hetkeks olukordadele mõeldes jäädvustada endasse kasvõi ühe väikese kogemuse tähenduslikkus, oleme me sellelt päevalt enda jaoks palju kaasa saanud. Millal võtsid ette ühe oma päeva elust selliselt, et päeva jooksul kirja pandud juhtumeid ja mõtteid õhtul analüüsides said endale öelda, see päev oli minu elus tähenduslik, sest sain siit kaasa just selle…. proovi, kui pole seda veel teinud. Aeg, mille võtad enda elu- ja tegevuskogemustele otsa vaadates, võib olla väga väärtuslik, et mõista enda erilisust ja kuhu tahaksid olla teel. Refleksioon ja tagasiside on võimsad vahendid, et mõista endas toimuvat muutust ja müksata sisemist huvi. Usun, et paljud meist on enda CV-d koostades või kutse taotlemise ankeeti täites imestanud endasse kogunenud oskuste ja teadmiste üle. Miski on pannud meid edasi liikuma, toitnud motivatsiooni uute kogemuste teel. 

Motivatsioon

Motiveeritud olemine tähendab olla liigutatud, et midagi teha. Inimene, kes ei tunne soovi midagi teha, sh õppida, on motiveerimata isik. Ryan ja Deci (2000) koostatud motivatsiooni skaalal on ühes otsas väline motivatsioon, kus inimest mõjutavad tegutsemisele välised huvid või karistused, aga inimene ise ei seosta end sellega, skaala teises otsas on aga sisemine motivatsioon, millega kaasneb inimesele rõõm ja rahulolu. Õppimisest rõõmu tundmiseks peab tulenema see sisemisest huvist. Huvi äratundmiseks on vaja vestlusi, kogemusi, äratundmisi, ka coachingu sessioone, kui vaja. Cottrelli (2013) sõnul toob järjepidev ja läbimõeldud reflekteerimine kaasa motivatsiooni muutuse. Suutlikkus ise läbi analüüsi ja refleksiooni töötada välja uusi lahendusi, viib meid lähemale autonoomsusele ja meist saavad õppijad, kes vastutavad ise oma õppimise eest ja ei sõltu teiste hinnangutest ning vaadetest. Õppimisprotsessi eesmärk peaks olema see, et soovitakse õppida huvist ja uudishimust, mitte välisest survest. Käivitama panevaks jõuks ei ole juhi või kogukonna liikme heakskiit või siis hirm sanktsioonide ees, vaid õppimises iseenda vajaduse ja huvi leidmine. See oleks parim lahendus ka õppimise jätkumisele läbi elu. Selles protsessi ei ole me aga üksi, vaid iga inimene mõjutab meie ülesande sooritusi ja saab pakkuda meile tuge. Meie organisatsioonid on õppimise väärtuste kujundajad ja hoidjad. 

Õppiv organisatsioon

Tänased õppivad organisatsioonid, kus me tahaksime töötada, pööravad tähelepanu just meie isiklikele soovidele kasvada, areneda, innustuda ning ehk vaid väike osake koolituskavast on seotud kohustusliku õppega sellest, mida on vaja ära õppida, et töö paremini välja tuleks. Õppiv organisatsioon hoiab õppimise väärtuse tegevuste keskmes, tunneb huvi ja lähtub igaühe teekonnast, tema varasematest kogemustest ja teadmistest. Kas oled võtnud aega, et rääkida kolleegidele, kes sa oled ja millised on sinu unistused ja kuidas sinu asutus saab sinu unistustele kaasa aidata? Kas oled juhina küsinud oma noorsootöötajatelt, mis on selles noortekeskuses töötamise tähendus neile igaühele ja kuidas see töö aitab kaasa tema tulevikuvisiooni täitumisele? Loodan, et oled. Kui aga veel pole, siis mõtle sellele. Me võime nende vestluste käigus avastada, kuidas valdkond, milles töötame, annab meile tiivad areneda just selles suunas, kus me ennast tulevikus näeme. Uuenduslikud organisatsioonid ehitavad end üles olemasolevate spetsialistide tugevusele ja arenguplaanidele, mitte ei vaheta inimesi välja, et uut teekonda algusest taas alata. Peame oskama üles leida need motiveerivad märkamised ja õpivõimalused meie ümber, mis toetavad eneseteostust ja kasvamist. Iga noortekeskus peaks olema õppiv organisatsioon oma töörõõmude, avastuspäevade, õppimise toe ning koolitustega.

Õppimiseks peab olema aega ja ruumi ja arusaamist, et iga õppija meie ümber on erinev. Simons ja Ruijters (2008) on jaotanud õpikäsituse viie metafoori vahel – omandamine, osalemine, avastamine, tajumine ja harjutamine. Milline neist sulle kõige enam sobituks? Meeldib sulle õppida eksperdilt või hoopis aruteludest teistega või uurida ja katsetada, olla inspireeritud või vaadelda ja tajuda olukordi ning võtta neist kaasa sinu jaoks tähenduslikum või hoopis korrata protsesse uuesti ja uuesti, kuni need harjutades selgeks saavad? Ilmselt saame ennast kui õppijat paremini tundma, kui lubame endale erinevaid olukordi, milles õppida, võime olla ühe õppimisviisi eelistustega või hoopis kombineerida mitut. Olles aga ise ka õpiruumi loojad, saame ka mõelda sellele, kuidas see, mida noortega ja kolleegidega ette võtame, sobituks igaühe stiilile ja oleks neile sobiv ja motiveeriv. Õppiv organisatsioon, selle osake olemegi ju meie ise.

Parem mina

Õppiv noortekeskus arvestab igaühele sobivate õppimisviisidega, annab võimaluse luua isiklik õpiteekond ning jagada sel teekonnal kogutud mõtteid ka teistega. Pole olemas aastat, millal saame öelda, et nüüd sain targaks. Maailm meie ümber on pidevas muutumises ja meie koos sellega. Kui lisada sellele veel ainukordsed kogemused iseenda ealisest küpsemisest, siis siinjuures saab esile tuua Knowlesí (1951) poolt tsiteeritud koolitaja Lyman Bryson mõtet, et “On võimatu õpetada kolledži 18-aastasele noorele, kuidas tulla toime kõigi keskealise inimese probleemidega”. Elus ettetulevate olukordade ja muutustega toimetulekuks vajame väga häid ensesejuhtimisoskusi, ka õppimises. Kõik õppimise viisid, nii formaalne, mitteformaalne kui ka informaalne toetavad meie parema mina kujunemist. Õppimine on meie heaolu looja. “Iga õpitud aasta tähendab paremaid oskusi, paremat majanduslikku toimetulekut, paremat tervist ja suuremat usaldust inimeste vahel ja ühiskonnas laiemalt”, toodi esile 27.-28.05.2021 toimunud täiskasvanuõppe arendusseminaril. Kõlab ju ilusa eesmärgina ning igati asjaliku põhjusena, miks ikka ja alati uusi õpikogemusi ette võtta. Mida õppisid täna? Mis on sinu järgmine samm õppimise plaanis?

Mõtisklus on inspireeritud kõikidest nendest kolleegidest, noorsootöö tegijatest, kelle õppimise kirest, raskustest, loovusest olen viimati osa saanud. Olen näinud nende pingutust, tahet, motivatsiooni olla teadlikum, kvalifitseeritum, edasi liikuv. Ma võin ette kujutada, kuidas nad oma lõputöid kaitstes lubavad endale, et: “Ei, niipea ma ei võta ühtegi õppimist ette!”, aga olen kindel, et peagi haaravad nad uute koolituste, raamatute või sisukate vestluste ja kogemuste järele, sest õppimine, see ei ole ühekordne protsess väljaspool meid ennast. Need olemegi meie ise oma kasvamise teel, kus iga huvi ja avastus loob uue. Loodan, et uus aastaring toob mu ellu uued õppimise jagamised. Tahan kõigest sellest osa saada!

Kerli Kõiv

Kasutatud kirjandus:

  1. Boles, B. (2014). The Art of Self-Directed Learning: 23 Tips for Giving Yourself an Unconventional Education. Tells Peak Press.
  2. Cottrell, S. (2013). The Study Skills Handbook. Palgrave Macmillan, 4th edition, UK.
  3. Karm, M, Hunt, P., Pääsik, T. (2021). Haridusteadlased: veaoht või õppimiskoht? ERR, 26.05.2021.
  4. Knowes, M. (1951). Informal adult education. Association Press. New York.
  5. Knowes, M. (1975). Self-directed learning. A Guide for Learners and Teachers. Cambridge, the Adult Education Company.
  6. Ryan, R. M., & Deci, E. L. (2000). Intrinsic and Extrinsic Motivations: Classic Definitions and New Directions. Contemporary Educational Psychology, 25(1), 54–67.
  7. Simons, P.R-J., Ruijters, M.C.P. (2008). Varieties of work-related learning. International Journal of Educational Research.