Peeter Taim
Olin vist 13- või 14-aastane, kui sattusin ühte Tartu Annelinnas tegutsevasse noortekampa. Noortekamba liidriks oli sel ajal Tartus ja Lõuna-Eestis diskorina tegutsev rahva seas väga populaarne noormees nimega Ervin Hurt. Nõukaajal mängisid diskorid tantsupidudel rahvale muusikat ning seda peamiselt kultuurimajade saalides nii linnas kui maal. Tartu linna Ametiühingute Kultuurimaja, mis asus Tartu Raekoja platsil, võttis Ervin Hurdi diskorina palgale. Tänapäeval nimetatakse sellist staatust „resident DJ“ staatuseks. Ervin aga erines teistest endasugustest kolleegidest/diskoritest selle poolest, et alati kui ta viibis kultuurimajas päevasel ajal või siis diskoõhtu eel või selle käigus, siis temaga oli kaasas umbes 15-20 teismelist. Selleks, et antud teismeliste kamp ei segaks kultuurimaja töötajate tööd, andis kultuurimaja juhtkond maja kolmandal korrusel ühe pisikese ruumi neile, kus see kamp sai aega veeta. Sellest ruumist sai koht, kus nn. „Ervini jüngrid“ hakkasid välja mõtlema erineva temaatikaga teatraliseeritud diskoõhtuid. Mis see tähendas? Kui samal ajal kõik diskoõhtud üle kogu Eestimaa nägid välja niimoodi, et kultuurimaja saali laval oli laud, mille peal seisid magnetofonid ja selle laua taga mängis diskor nende makkide pealt rahvale muusikat, siis Ervini diskod olid alati temaatilised ja laval toimus lisaks muusika esitamisele mingi mõtestatud teatraalne tegevus. Seetõttu olid Ervini diskoõhtud rahva seas väga populaarsed.
Teatud aja jooksul tekkis olukord, kus mitmed selle noortekamba liikmed leidsid, et selline tegevusvorm tuleks mingil moel formaliseerida. Siin tuli meile appi AÜ Kultuurimaja direktor ja lubas meil kultuurimaja allüksusena luua noorteklubi. 19. novembril 1984 toimus selle noorteklubi asutamise koosolek. Noorteklubi nimeks otsustati panna Halley (samanimelise komeedi järgi, mis samal ajal möödus planeedist Maa). Naljakal kombel ei valitud selle noorteklubi presidendiks mitte Ervinit (sest ta keeldus ☺), vaid hoopis mind. Päeva, mil mind valiti minu ja minu sõprade poolt loodud noorteklubi presidendiks, pean mina päevaks, mil ma sisenesin valdkonda, mida tänapäeval nimetatakse noorsootöö valdkonnaks.
Noorteühendus Halley, muideks, eksisteerib tänase päevani. Mina olin Halley president kuni 1995. aastani. Seoses sellega, et minust sai 1995. aastal Tartus vastloodud linnavalitsuse noorsooteenistuse juhataja (muideks, see oli esimene KOV-i noorsootöö struktuur Eestis), siis pidin ma ka Halley presidendi kohast loobuma. Kuna olin keskkoolis (A.H. Tammsaare nim. Tartu 1. Keskkool, tänapäeval Hugi Treffneri Gümnaasium) komsomolikomitee sekretär (tänapäeval nimetatakse seda ametit õpilasomavalitsuse president) ja vabal ajal juhtisin noorteklubi, siis üsna loomulik, et sisenedes sellesse valdkonda teismelisena, pole ma sellest valdkonnast tänase päevani välja saanud.
Mind on lummanud selles valdkonnas kõik. Esiteks sain ma aru juba sõpradega teatraliseeritud diskoõhtuid korraldades, et meelelahutus noorte jaoks pole vaid asi iseenesest, vaid see on üks suurepärane tööriist noorte kaasamiseks. Teiseks, ma tooksin välja kolm peamist komponenti noorsootöös, mis mind on alati kõige enam köitnud: (avatud) noortekeskus, tänavanoorsootöö ja rahvusvaheline noorsootöö.
Oluline on siinkohal ära mainida, et kõige enam on mind lummanud noorsootöös fakt, et kui ma astusin 21-aastasena pärast ajateenistust iseseisvasse ellu, toimus väga oluline ajalooline pööre Eesti ühiskonnas ehk Eesti sai vabaks riigiks. Kui väga palju institutsioone vaatamata suurele formatsiooni muutusele jätkasid endiselt tegevust (nagu näiteks kool), siis noorsootöö valdkonda pärast 1991. aastat Eestis ei eksisteerinud. Seega on mul olnud au olla see inimene, kes on Tartu ja ka Eesti noorsootööd üles ehitanud täielikust nullist.
Minu esimene kogemus rahvusvahelises noorsootöös oli 1989. aastal, kui Halley klubi delegatsioon külastas augustis Ida-Saksamaal Neuruppini linnas tegutsevat noorteühendust Jugendfreizeit Centrum. Sellest kohtumisest kasvas välja üle kümne aasta toimiv tihe noortevahetuste sari. Rahvusvahelise noorsootööga tegelen ma üliaktiivselt praeguseni. Olen suure rahvusvahelise noorsootöö võrgustiku/organisatsiooni TDM 2000 International liikmesorganisatsiooni TDM 2000 Eesti juht. 1992. aastal asutas Halley klubi Eesti esimese noortediskoteegi Anne Centrum Tartu 15. Keskkooli (praegune Tartu Descartes’i Lütseum) endises lasketiirus. Ma ei hakka siin kirjeldama seda pikka lugu, kuidas nii juhtus, aga Anne Centrumist kujunes välja Eesti Vabariigi esimene avatud noortekeskus. 1996. aastal, olles Tartu linna noorsootöö ametnik, panin aluse noortekeskusele Koht (praeguses Tiigi seltsimajas). 2010 jaanuar kuni 2012 oktoober olin ma Lasnamäe noortekeskuse juht. 1993. aastal asutas Halley klubi praeguse Anne noortekeskuse keldriruumides Eesti esimese noorte infokeskuse, mille juhatajana töötasin samuti mina. 1994-1996. aastal Saksamaal noorsootööd õppides avastasin ma enda jaoks maailma parima noorsootöö meetodi, milleks oli tänavanoorsootöö. 1997. aastal õppisin ma seda meetodit väga põhjalikult Soomes Tampere linnas. Eraldi väga pika (ja mõneti humoorika loo) võin teinekord jutustada ka sellest, kuidas ma tahtsin rakendada töösse tänavanoorsootöö meetodit Tartu linnas ja kuidas see mul kahjuks ei õnnestunud. Kuid nii see tee noorsootöövaldkonnas on kujunenud.
Pean oluliseks avastuseks, et noorsootöö polegi niisama tilu-lilu, vaid väga tõsine valdkond, mis aitab kujundada/arendada nii üksikisikut kui ka ühiskonda.
Kui kooliõpetaja saab enda tänu kätte lillede näol õppeaasta lõpus aktusel, siis noorsootöötajana pean ma tänu ootama 20-30 aastat, mida kuulen tihti nüüd juba 40-aastaste pereisade ja pereemade suust, kes olid kunagi – nagu ma neid nimetan – „minu noored“.
Noorsootöö väljakutseks
on kujunenud, kuidas selgeks teha kõigile ühiskonna liikmetele, et noorsootöö on vajalik, et see pole lihtsalt vaba aja veetmise võimaluste pakkumine ja noorte „tänavalt ära“ toomine, vaid isiksuse kujunemise protsessis osalemine ja selle isiklikule arengule kaasa aitamine. Aktuaalne väljakutse on ka selgitustöö, et noorsootöö on väga oluline partner formaalharidusele.
Minu enda kestev areng selles protsessis on igavene, pidevalt peab võitlema, tõestama, õppima, ohverdama ja olema „tööl“ 24/7. Kogu selle aja kulgemise jooksul olen näinud, et avatud noorsootöö sisu on tänaseks väga tugevalt muutunud.
Põhjus, miks olen endiselt noorsootöö valdkonnas – mulle meeldib see! Ju ka see, et ma ei oska mitte midagi muud ehk teha ☺. Soovin aga kõigile öelda üht – ärge laske endal noortevaldkonda voolanud üldsegi mitte väikeste rahaliste vahendite tõttu muutuda vihaseks ja õelaks konkurendiks valdkonnas tegutsevatele teistele spetsialistidele! Kõigile noortevaldkonna üle otsustajatele soovin öelda, et kuulake noortega tegelevaid inimesi.
Noored, teie aga olge avatud! Olge kuulid! Olge sõbralikud!
Ehk kokkuvõtteks – olgem inimlikud!