Piret Laidroo
Mis tõi mind noorsootöö juurde?
Mõtiskledes selle üle, et mis tõi mind noorsootöösse, siis võiksin öelda, et ma ei tea, kus on konkreetne piir selle vahel, millal ma ise olin aktiivne noor ja tegelesin eakaaslastega ning kus ma hakkasin seda nagu teisiti tegema noorsootöö mõistes. Juba lasteaias organiseerisin oma rühma laste nn põgenemise läbi aiaaugu põnevamasse päriselu ruumi. Kui ikka aia sees on igav ja väljaspool põnev, siis tuleb ju sinna minna ja teisedki kaasa võtta. Saan aru, et see ei tulnud teadlikult, vaid lapselikkusest. Koolis käies kuulusin nii oktoobrilapse, pioneeri kui komsomoli ridadesse, sest seal oli põnev ja sai tegutseda. Mind on alati paelunud väljakutsed.
Koolis olin nii klassivanem, pioneerisalga rühmajuht, kooliaktiivis osaleja jne. Käisin erinevates huviringides kas lühemat või pikemat aega – võrkpall, kergejõustik, kunstiring, pilliringi (akordioni õpe), pioneeriaktiivi kool jne. Alles puberteet tõi mulle tagasihoidlikkuse ja tahaplaanile tõmbumise. Õppima asusin peale keskkooli lõpetamist Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus õpetati õpetajaks. Midagi muud mul üldse pähe ei tulnudki. Asusin viieks aastaks õppima üldtehniliste distsipliinide ja tööõpetuse erialale, kus õppeaineteks olid nii kõrgem matemaatika, füüsika, keemia kui joonistamine, joonestamine ja tööõpetus jpm. Tegelikkuses tahtsin saada tolleaegse nimetusega raskestikasvatatavate laste inspektoriks. Selleks tuli lõpetada ülikool ja läbida vastav täiendõpe. Täiendõppeni ma aga ei jõudnud, sest vahepeal muutus nii riigikord kui ka minu pereelu. Riigikorra muutus muutis ka oluliselt noortega tehtavat tööd ning tuli minu teada kasutusele sõna noorsootöö. Noorsootöö sisu tuli hakata uuesti looma. Siis täiesti juhuslikult 2001. aastal sattusin töötuna tolleaegsesse Sõmeru valda vabatahtlikuks noortejuhi abiliseks. Seal pärast paariaastast vabatahtliku rolli sain noorte ringijuhendajaks, edasi noorte projektijuhiks, siis noortekeskuse juhatajaks ja pärast seda, aastal 2008, noorsootööspetsialistiks.
Miks ma tegin valiku noorsootöö kasuks?
See ei ole olnud minu teadlik valik. Valisin ülikooli minnes õpetajakutse omandamise. Peale viie aastast õpet läksin tööle ühte Lääne-Virumaa väikesesse mõisakooli. Ülikooli ajal abiellusime kursusevennaga ja meil sündis ka kooli ajal laps. Asusime koos mehega kooli tööle. Väikeses koolis tuli aga täita rohkem ülesandeid, kui vaid ainult oma tunni andmine. Arvan, et sealt sain mina oma esimese noorsootöö kogemuse, sest oli vaja hakata välja mõtlema tegevusi nendele noortele, kes elasid kaugemal ja sõitsid koju bussidega. See tühimik oli noortel vahepeal 2 kuni 4 tundi pikk. Mõnikord rohkemgi. Aina enam ja enam paelus mind selle aja täitmine, mis noortel jäi kooli ja kodu vahele. Samuti meeldis mulle olla klassijuhataja ja mõelda noortele välja vahvaid tegevusi. Hakkasid lisanduma ka tegevused kogukonnale – jaanipäeva korraldamine, käelise tegevuse ringide juhtimine täiskasvanutele jms. Muutuse ja koolitöölt lahkumise tõi teise lapse sünd ja linna kolimine. Olin aga saanud noorsootöö osas kogemusi ja mind ja minu noorsootööalaseid mõtteid märkas Sõmeru valla kultuuri ja haridusega tegelev ametnik, kellel tuli hakata oma vallas noorsootööd korraldama. Tema mind Sõmeru valda vabatahtlikuks appi kutsuski, et koos noorsootööle sisu luua. Selleks ajaks olid noored suutnud Lääne-Virumaal inimestele ja politseile peavalu hakata valmistama, sest korraldatud tegevusi noortele oli vähe. See oli põnev aeg, kus sai välja mõelda ja katsetada, mida noortega vabal ajal ette võtta, et see oleks ühelt poolt noortele huvitav ja samas hariv ning noorte vaba aeg saaks sisustatud eesmärgipäraselt. Põnev oli luua sisu noortetoale ja noortekeskusele, millest polnud mingit varasemat ettekujutust. Hiljem saime politseilt tagasidet, et noortekeskuste ja noortele tegevuste loomisega kahanes noorte kuritegevus Sõmeru vallas kuni 50%.
Noorsootöös lummab mind valdkonna eriapalgelisus ning võimalus teha valikuid. Noorsootöö on justkui minu elu osa ja ma teen seda rõõmuga. Usun, et enamus aega ka mu silmad säravad, kuigi ma seda ise tihtilugu peeglist ei näe. Mul lihtsalt ei ole aega peeglisse vaadata. Ma arvan, et minu elus ei ole võimalik eraldada tööd ja hobi ja eraelu. Minu puhul on see üks tervik ega ei ole lahutatav.
Mis on olnud minu suurimad avastused noorsootöö valdkonnas?
Kohe esimesel noorsootöös vabatahtlikuks olemise aastal avastasin, et kui näiteks mingeid tegevusi ise täiskasvanuna säravate silmadega ees teha, siis noored hakkavad sellega haakuma mingil hetkel ilma, et kaasategemist neile üldse pakuks ja hiljem pole enam ruumi, et ise koos noortega tegutseda, vaid ainult vaadata ja nendega suhelda. See on toiminud enamustes tegevustes siiani. Lihtsalt on tegevusi, kus huvi on väiksem ja tegevusi, kus huvi suurem.
Hea näide on ka noorte kaasamise kohta. Meie valda loodud noortekeskustele kingiti algaastatel erinevaid lauamänge. Hakkasime neid siis noorsootöötajatega jagama, aga me ei teadnud, kuidas seda täpselt teha. Hetk hiljem astusid noored sisse ja neil oli heameel uute lauamängude üle ja nemad ei olnud nõus, et neid veel teistele noortekeskustele ära jagatakse. Olukord tuli lahendada. Kiire mõtlemine ja me palusime noortel need mängud ise meie noortekeskuste vahel ära jagada. See töötas ja kõik olid rahul.
Kolmas suurem avastus on see, mis mind on viimasel ajal tugevalt kallutanud noorte väli-, loodus- ja seiklustegevuste poole. Väga paljud noored pelgavad loodusesse minemist, aga ka kõike muud, mis on nende mugavustsoonist väljaspool. Kuid näiteks juba ühepäevase matka lõpuks on paljudel mitmed hirmud ületatud ja nad on nõus seda ise tunnistama ja ka edaspidi osalema. Mina näen selles protsessis noorte silmades ja kehakeeles hirmu ning vastuseisu asendumist rahulolu ja enesekindlusega ning see juhtub enamasti üsna ruttu, juba esimese retke või päeva lõpuks.
Mis on olnud minu suurimad väljakutsed noorsootöö valdkonnas?
Minu üheks suurimaks ja meeldejäävamaks väljakutseks on olnud Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse poolt korraldatud seikluskasvatuse koolitusel osalemine 2014. aastal. See muutis minu enda suunda elus kui ka noorsootöös. See praktiline õppus/koolitus oli raske nii füüsiliselt kui psüühiliselt. Koolituse jooksul tuli hakkama saada nii raske füüsilise koormusega kui ka samal ajal oma mõttemaailmaga. Nägin kõrvalt mõnd noorsootöötajat, kes murdus selle koolituse käigus. Jälgisin kõrvalt ennast ja teisi ning püüdsin kõigega hakkama saada. Nii raske, kui sellel koolitusel, ei mäleta, et oleks kunagi varem või hiljem olnud. Aga mul tekkis just sellest ajast tohutu huvi seikluskasvatuse vastu, sest nägin, mis kõik raskel hetkel võib juhtuda ja mis see võib inimestega teha nii positiivses kui negatiivses mõistes. Tegelikult nii ongi alati, et raske teekond õpetab, arendab ja paneb inimese proovile. Sealjuures aga peab olema nn teekonna juht, kes hoiab kõigel silma peal. Ja sinna juurde kuuluvad kindlasti grupiteraapia võtted tagasiside saamiseks, kokkuvõtete tegemiseks, analüüsimiseks. Neid oli mul võimalus õppida Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse programmis „Murdepunkt“, mida pean ka väga oluliseks koolituseks oma noorsootöö teekonnal.
Mis on olnud mulle õppetunniks? Milles on seisnenud minu enda areng selles valdkonnas?
Õppetunniks on ikka vigade tegemine ja negatiivsed tulemused ning nende analüüsimine. Analüüsida, analüüsida ja analüüsida on minu moto. Analüüsida oma peas, analüüsida kõva häälega koos teiste osalistega. Analüüsida koos spetsialistidega. Õppetunnid on justkui arengu eelduseks, sest tänu õppetundide kogemusele tahad rohkem teada saada, edaspidi targem olla, vähem vigu teha.
Minu õppetund ja areng on olnud see, et ma olen endale selgeks teinud, et negatiivne kogemus või vea tegemine ei ole maailma lõpp. Tuleb ennast koguda ja teha kõik vajalik selleks, et oma usaldus taastada. Tahtmatu eksimine on inimlik, kuid see ei või olla kellelegi eluohtlik!
Õppetunnid annavad kogemuse ja mida vanem sa oled, seda rohkem on sul olnud õppetunde ja seda rohkem on sul kogemusi! Õppimist leidub igas päevas. Neid tuleb märgata ja lisada oma kogemustepagasile, et aina vähem eksida.
Milles näen avatud noorsootöö muutust võrreldes oma esimeste kogemustega noorsootöös?
Avatud noorsootöö on muutunud konkreetsemaks ja piiritletumaks. Tekkinud on kõikvõimalikud noorsootöö alased mõisted, definitsioonid ja raamistik. Kui 2000. aasta alguses otsisime noorsootöö sisu, siis nüüd on meil olemas nii noorsootöö seadus, Hea Tava kui ka muud erinevad reguleerivad dokumendid ja institutsioonid. See on loomulik areng ja see jätkub. Väga tore on olnud seda arengut näha ja sellega kaasas käia ning seda ise aidata muuta.
Mulle meeldib, et praegu on avatud noortekeskused üldjoontes kogukondade poolt aktsepteeritud asutused ja hinnatud noorsootöö tegijad. Aastaid tagasi oli hinnang avatud noortekeskustele madal ja kohati üsna negatiivne. Sõmeru valla noortekeskuseid nimetas üks vallavanem „putkamajanduseks“. Usun, et see aeg on meil igal pool tänaseks läbi.
Samas mulle ei meeldi, kui kõik saab defineeritud ja konkretiseeritud, piiritletud ja raamistatud. Minu jaoks on muutunud see veidi igavaks. Saan aru, et maailm muutub ja juba ammu ei ole mõnel pool välismaal avatud noortekeskustel enam kohta, sest turvalisuse kaalutlustel muutunud seadused ei võimalda kõiki tegevusi, mida noortekeskused läbi viiksid. Seepärast olen ma otsustanud noorsootöös ühelt poolt nagu tagasikäigu teha ja pöörduda noorsootöö korraldamiselt uuesti otseste noortetegevuste läbiviimise juurde. Teisalt tahan ma aidata täiendada metoodikaid noortega tegevuste läbiviimise osas looduses ja seiklustegevuses. Olen justkui üldisest korraldusest noorsootöös konkreetse tegevuse arengule ja arendamisele suundumas. Eks vaatame, mis 2022. aasta toob.
3 asja, mis mind on hoidnud kõik need aastad valdkonnas
- Noortega töö on minu elu osa ja samas ka hobi ning ma saan koos noortega teha seda, mis mulle kõige rohkem meeldib!
- Ma saan pea iga päev noorsootöös kasvõi killukese posiitiivset emotsiooni, mis annab mulle edasiseks energiat. Olgu see siis mõne noore või noorsootöötaja või kellegi kolmanda positiivne sõnum või tunnustus, säravad silmad või hea tagasiside.
- Minu tutvusringkond koosneb enamus inimestest, kes töötavad noortega või kellele meeldib töötada noortega. Me oleme nagu üks suur perekond, kes üksteist mõistavad ja kes on alati valmis teineteist abistama ja toetama.
3 soovitust noorsootöötajatele
- Kui tulid noorsootöösse peamise eesmärgiga raha teenida, siis oled vales kohas!
- Noorsootöö on elustiil, kus sa oled eeskujuks noortele 24/7; noorsootöö on elulaad, kus sa võid kaotada oma sõbrad, kes sind enam ei mõista!
- Tee noortega koos seda, milles sinu silmad kõige rohkem säravad, ainult siis hakkavad need ka noortel särama!
3 soovitust noorsootöö otsustajatele
- Selleks, et mõista noorsootööd, pead olema olnud ise selle sees!
- Kõlavad sõnad noorsootöös ei näita noorsootöö tegelikku palet!
- Tänased otsused noorsootöös kannavad vilja aastate pärast. Mõtle enne sügavalt, kui otsustad!
3 soovitust noorele
- NB! Kui noored soovitusi kuulaks, siis poleks noorsootöötajaid vaja!
Soovitus kõigile
- Mida suurem ja avaram on noore maailmapilt, mida rohkem noor näeb ja kogeb, seda avaram on tema elu ja võimalused! Seda enam oskab ta teha õigeid valikuid elus!
Lõppsõna asemel
Viimastel aastatel olen koos noortega avastanud Läänemerd ja Eesti saari ning aina enam see teema mind huvitab ja aina rohkem kipub iga järgmine projekt nii pere kui noortega aina rohkem ja rohkem vee ja mere poole. Lisaks karastamise teema, sest paraku on Läänemeri enamus aastast jaheda veega ja sõit merel seotud nii tuule kui külmaga. Avastasin sellise organisatsiooni nagu „Laura Dekker World Sailing Foundation“ ning olen lummatud selle loonud noore naise elukäigust ja seiklustest ning praegusest tegevusest noortega! Oleksin noor, siis oleks minu eluunistus osaleda selle organisatsiooni tegevuses. Aga hetkel ma vaid jälgin nende tegevust ja unistan, et äkki kunagi suudan ka mina aidata kellelgi täita tema suurt unistust!
Eks noorsootöö olegi ju nii kaudselt kui otseselt töö noorega tema unistuste poole!