President Kersti Kaljulaid edastas kogukonnagarantii konverentsil olulise sõnumi

Lisatud:14/11/2017

9. novembril Tartus toimunud rahvusvahelisel konverentsil
“Kogukonnagarantii ehk kuidas kogukond saab toetada noori, kes ei tööta ega õpi?” jäi kõlama sõnum – kuidas veelgi paremini õppida märkama noori, kes meie tuge vajavad. 

Tartus Lydia hotellis toimunud konverentsil osales ligi paarsada eksperti nii Eestist kui välisriikidest. Konverentsi kõrgetasemelisust kinnitas see, et haridus- ja noorsootööekspertide kõrval esines mõjusa ettekandega ka vabariigi president Kersti Kaljulaid.

 Presidendi sõnum ühiskonnale ja noorsootöötajatele

President Kersti Kaljulaid tunnistas oma ettekande algul, et Eestis on kõik kuulnud nalja, et kui on koos kaks eestlast, siis on neli või viis arvamust, kuid õnneks on meil ka valdkondi või teemasid, mille üle me Eestis ei vaidle. See, et noored on väga tähtsad ja neid peab toetama. „Eestis on olnud noortega seonduv põlvest põlve tähtis. Kui millegi muu jaoks raha ei jätkunud, siis laste hariduse jaoks tuli see leida. Minu vanaema on oma pere rentnikutalu 12. laps, kes suureks sai, aga tal on kõrgharidus. See on eestlase jaoks tähtis olnud – tegelda noorte ja tulevikuga,“ märkis president.

  1. Omavalitsused on küll erinevad, kuid noorsootööd tsentraliseerida ei tohiks

 Noorsootöötajatele rõhutas Kersti Kaljulaid, et kui rääkida eelarvete ja arengukava keeles, siis on noorsootöö Eestis nagu suurem osa teisigi meile igapäevaseid olulisi asju omavalitsuste korraldada ja vastutada. Seetõttu on oluline silmas pidada, et kui midagi selles valdkonnas teha, peaks tegema seda omavalitsustega koos.

„Me teame, et linna- ja vallavalitsuste suutlikkus pole olnud igal pool ühesugune. Seetõttu on ka võimalused erinevad. Paljud arvavad, et sellises olukorras oleks lahenduseks, kui riik asjad otsustavalt oma kätte võtaks, kehtestaks standardid, nõuded, näeks ette vahendid. Koos sellise keskse mudeliga kaob tegelikult kohtadel ära vabadus. Arvan, et seda me tegelikult ei tahaks oma noorsootöös näha. Mida kaugemal see asub, kes otsuseid teeb ja rahastab ja kontrollib, seda vähem on paindlikkust teha seda, mida on tegelikult vaja,“ tõi Kersti Kaljulaid näite, miks tsentraliseeritus ei toimi.

  1. Vabaühenduste ja kogukonnatöö on ülioluline! Eesmärk – õmblusteta ühiskond

Positiivse aspektina tõstis president esile, et ka kogukonnagarantii konverents on pööranud pilgu teisele poole: mitte keskse korralduse ja standardiseerimise, vaid just kogukonna suunas.

„Olen nõus, et selles suunas liikudes on meil potentsiaali kõvasti rohkem. See on see, mida mulle meeldib nimetada õmblusteta või traagelniitideta ühiskonnaks. Mõistan selle all ühiskonda, kus probleemid ei ole kellegi teise probleemid, kus me kõik saame oma erinevad teadmised, oskused ja võimalused ühendada ja kujundada sellise keskkonna, nagu meile kõigile on parem,“ rõhutas president.

Ehk tähtis ei oleks vahe, et on avalik sektor, ärisektor ja vabakond, vaid et kõik ühiselt panustaks.

„See on ühiskonnakorralduse mudel, millest minu arvates paremat ei eksisteeri, vaata kuidas tahad. Ma ei tea edukat riigimudelit, kus ainult avalik sektor kõike teeb ja korraldab ning teised ainult maksavad makse. See ei suuda pakkuda adekvaatseid teenuseid õigel ajal, õiges kohas ja õiges mahus. Väikeses riigis oleks see sootuks võimatu, sest üht tüüpi abivajajat on meil igas omavalitsuses sageli täpselt üks. Seda enam on oluline, et ühendame kohapealsed jõud ja koondume selle inimese ümber, sõltumata sellest, mis on tema abivajadus.“

  1. Noorsootöö ei tohi olla ainult projektitöö

Konverentsil tutvustati mitmeid näiteid, kus jõud noortega tegelemisel on ühendanud vabaühendused ja kogukonnad koos kohaliku omavalitsusega ning kambas on ka riigiasutused ja äriettevõtted.

Presidendi sõnul usub ta, et see muutub tulevikus üha rohkem normiks ja need näiteid mõjuvad innustavalt. „Igal pool on probleemid unikaalsed ja alati tuleb mõelda natuke ka edasi. Õmblusteta ühiskond tähendab vastutuse võtmist. Seda ei saa kuhugi delegeerida. Kui avastate, et kusagil on probleem, siis algab lahenduse otsimine teie enda ümbert. Loomulikult ei saa seda ka nii vaadata, et las vabaühendused ja kogukonnad hangivad euro– ja muud projektiraha, et siis saame mõneks aastaks asjad lahendatud.“

  1. Projekti tuleks vaadata kui uut algatust, avalike teenuste arendamist

Kersti Kaljulaid tõi näite, et kui projektiraha saab otsa, tuleb tihti kohapeal üllatusena mõte, et asi võiks jätkuda omavalitsuse rahastamisel. „Projekt oli ju katsetamiseks, ning kui tulemused on head ja tahetakse asja edasi teha, siis ei ole üldse keelatud võtta see avalikule rahastamisele omavalitsuse eelarvest.“

Ometi peaks kõik teadma, et olulisi probleeme ühiskonnas ei saa lahendada projektikorras. „Kui on näha, et keskpikas perspektiivis on mingisuguse projekti tulemused head ja vajadus ühiskonnas ei ole kadunud, siis oleks mõistlik käsitleda projekti millegi algatusena, mitte millenagi, mis lõpeb ära ja vabaühendused peavad minema jälle uut raha otsima,“ lisas Kaljulaid.

  1. Vabakond peaks tundma samasugust uhkust kui start-up-kogukond

Presidendi hinnangul on see hea avaliku sektori arendamise mudel, kui keegi tuleb teistmoodi mõttega ja see tõrjub välja vananenud teenuse. „Konkurents ideede vahel on alati teretulnud. Vabakond on innovaatiline ega raiska isiklikku aega ja ressurssi millelegi, mida pole vaja. Kuigi saan aru, et noortetööd korraldavale MTÜle on valus liikuda projektist projekti, siis teisest küljest ei erine see sellest, mis toimus start-up-maailmas. Tahaks, et meie vabakond, kes tegeleb iga päev avaliku sektori innovatsiooniga, tajuks endas sama uhkust, mida näen Tallinnas start-up kogukonnas. Julgen seda mõtteviisi soovitada,“ lausus president.

  1. Peame õppima teadlikult märkama ja toetama. Väikeses kogukonnas märgatakse abivajajat paremini.

Väikestes kohtades on kergem toimetada – ehkki ressursse on vähem, aga märkamiskultuur on oluliselt parem, oli ka presidendi üks mõtetest. „Linnades oleme halvad märkajad, et tähele panna seda, et keegi vajab abi. Tänaste päevateemade kontekstis – kui noor inimene ei ole lihtsalt võtnud aastat puhkamiseks pärast gümnaasiumi lõppu, vaid on kaotanud sihi silmist ja tõesti ei tea, mida oma eluga peale hakata. Võib-olla hakkab sellest kujunema depressioon, võib-olla kodu ei suuda enam toetada. Selline märkamine on üks asi, kus peame koos välja mõtlema, kuidas edasi liikuda.“

Ehkki Eesti on teinud viimase 26 iseseisvusaastaga läbi kiire majandusarengu, ei tegelda proportsionaalselt piisavalt aitamisega. „Täna tagasi vaadates mulle tundub, et meie ühiskond tegeleb aitamise ja märkamisega vähem, kui sissetulekute tase võimaldab. See ei toimi, et saame rikkamaks, siis läheb ise paremaks. Tuleb spetsiaalselt märgata ja õppida mõistmist, ühiskond vajab siin muutusi.“

  1. Peame mõistma, et maailm on muutunud, noorte ambitsioonid on muutunud

Muutunud on ka maailm, mida tuleb presidendi sõnul just praegustel keskealistel, st lastevanematel mõista. „Meie põlvkond tihti ei mõista, et tänapäeva noorte ambitsioon ei ole saada heaks spetsialistiks ja töötada ühes ettevõttes 30 aastat. See ei tähenda tööeetika kadumist, vaid maailm on täna teistsugune. Inimeste eeldus on, et elu on mitmekesisem. Palgatöö kõrval võib olla kogukonnatöö, mis on samamoodi väärtuslik. Inimesed tahavad, et neil oleks aega panustada kogukonda ja enda isiklikusse arengusse.“

Ka lõpetuseks rõhutas Kersti Kaljulaid õmblusteta ühiskonna tähtsust, mis väljendub inimeste vabaduses ja võimaluses oma elustiili valida, soovi korral panustada rohkem kogukonda või vabatahtliku töösse. „Meie riik peab muutuma ka selles mõttes õmblusteta ühiskonnaks, et inimestel on võimalus majanduskasvust tulevat vabadust rakendada omaenda või kogukonna hüvanguks, ilma et nad kaotaksid sotsiaalse turvavõrgustiku. Kõigi nende asjade peale peame täna koos mõtlema.“

Konverentsi teised teemad ja sõnumid

Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Madis Lepajõe rõhutas oma avasõnades, et konverents annab nii paljude spetsialistide kohtudes ülimalt hea võimaluse arutleda, kogemusi ja teadmisi vahetada, kuidas saab kõige paremini aidata noori, kes vajavad tuge.

Lähtuda tuleb sellest, et tugimeetmed peavad olema noortele kättesaadavad just nende lähedal ja täpselt sel ajal, kui nad tuge vajavad. „Kutsun üles loovalt avatult mõtlema ja oma ettepanekuid tegema. Loodetavasti sünnib täna nii mõnigi hea idee, mida saame ellu rakendada,“ viskas Madis Lepajõe õhku lootuse. Võib öelda, et see lootus täitus.

Noorte kogemused

Kui tihti jääb räägitu vaid teoreetiliseks teadmiseks, siis seekord olid esinejatena kohal ka noored, kes rääkisid oma isiklikest kogemusest, kuidas väga erinevad põhjused võivad viia ekslemiseni haridusteel või tööturul. Nii selgus, et keerulisse olukorda või ka NEET-noorte hulka võib sattuda väga toetavast perest noor, kes tunneb näiteks suurt ühiskondlikku survet, millele ta ei suuda vastata, aga ka hea õpiedukusega noor vähem toetavast perest, kellel on peamiseks takistuseks majanduslikud raskused.

Vestlusring: “Kas Eestis on võrdsemast võrdsemaid? Kas meie elu sõltub sellest, kuhu me oleme sündinud?”

Irene Käosaar Intergatsiooni Sihtasutusest, Häli Tarum Sotsiaalministeeriumist ja Reelika Ojakivi Haridus- ja Teadusministeeriumist arutlesid nii laval esinenud noorte kui ka isiklikest kogemustest lähtuvalt teemal, kas ja kui palju sõltub meie elu meie taustast.

Ühiselt tõdeti, et ühiskond kipub inimesi kergelt sildistama, raamidesse suruma. Ehkki maailm on avardunud, töövõimalused on laiemad ja teistsugused kui varem, kannatavad ka tänapäeva noored ühiskondliku surve all – minna pärast kooli kindlasti edasi ülikooli, isegi kui tuntakse, et seda ei taheta teha või valitakse ebasobiv eriala.

Siiski tuleb arvestada sellega, et kõik noored mingil ajal ekslevad, aga tähtis on leida üles need noored, kes tuge vajavad. Kõik noored, kes võivad tunduda NEET-noortena, ei pruugi seda aga olla. Siit sama sõnum, mis oli presidendil: peaksime senisest rohkem märkama.

Kokkuvõtteks

Konverentsi korraldaja, Eesti Avatud Noortekeskuste tegevjuht ja Noorte Tugila tugimeetme juht Heidi Paabort rõhutas, et konverents on igal juhul uue koostöö ja teekonna algus. „Konverentsil osaleval Läänemere võrgustiku School to Work liikmetel on ootus, et Eesti asub vedama töögruppi, mis paneks paika sammud, kuidas Läänemere riigid saaksid senisest enam kaasata mitteõppivate ja –töötavate noorte probleemide lahendamisse kodanikuühiskonda. Eestil on selles vallas juba mitmeid häid näiteid ja soovime seda head praktikat laiemalt teadvustada”.

Rahvusvahelise lähenemise eesmärk oli vahetada erinevate valdkondade ja riikide kogemusi ning leida ühisosa sõltumata sellest, millises vormis või süsteemis noortega töötatakse.

Rahvusvaheline konverents on osa Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise sündmuste programmist, keskendudes noorsootöö ja kolmanda sektori kogemusele, kuidas kogukond saab kõige tulemuslikumalt toetada neid noori, kes ei õpi ega tööta või on nimetatud sihtgruppi sattumise ohus.

Konverentsi rahastajad

Konverentsi korraldamist toetavad Riigikantselei, Sihtasutus Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Tugimeetme
“NoorteTugila” elluviimist rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning  Eesti Noorsootöö Keskuse poolt elluviidava ESF kaasrahastatud programmis „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ kirjeldatud tegevuste raames.

Lisainfo: Heidi Paabort, +372 5809 1010, heidi.paabort@ank.ee