Tessi Ilustrumm
Ma olin agaralt noorsootöös toimetanud umbes 4 aastat (alustasin ringijuhendajana ja 2018. aastal sai minust Kohila noortekeskuse juhataja), kui sain aru, et mu tervis ja töösse meelestatus pole ikka enam sama, mis enne. Juba mõnda aega ei saanud ma hästi magama jääda ja uni oli väga lünklik, ma olin väsinud, mul olid kõhu- ja peavalud ning tihti tugev pearinglus, halb enesetunne, samuti kõrge ärevus ja ma polnud enam enamus asjadest huvitatud, mis enne palju rõõmu pakkusid. Ajapikku hakkasin läbipõlemist kahtlustama, mistõttu lugesin Internetist selle kohta ning väga palju toodi välja, et läbipõlemise tunnuseks on huvi kadu töö vastu, aga minul nii päris ei olnud. Minu töötahe oli alles – tahtsin minna tööle ja teha noorsootööd ning huvitavaid projekte. Mul oli mõtteid, kuidas noorsootöö valdkonda edasi arendada, aga iga väiksemgi ebaõnnestumine viskas mu rivist välja. Kõik need igapäevased rutiinsed tegevused, mis tuleb ära teha, aga pole kellegi lemmiktegevused, olid mulle nüüd ekstra vastumeelt. Ma ei tahtnud neid teha, need ärritasid mind ja ma tihti lükkasin võimalusel nende tegemist edasi. 2019. aasta kevadel, kui meil oli koosolek ja ma istusin töökaaslastega nii, et meie vahel oli meeter, ja ma olin üle keha kuum, mul oli halb olla ja ma ei saanud aru, mida kolleeg räägib (sõnad tundusid täiesti seosetud) ja nägin ainult suud liikumas, sain aru, et nüüd on halvasti ja ma pean midagi enda toetamiseks tegema.
Mul on alati olnud suur armastus noorsootöö vastu ja tahe sinna panustada, aga läbipõlemiseni viis mind sealjuures enda eest mitte hoolitsemine. Kui ma noortekeskusesse tööle asusin, läksin samal ajal ka noorsootööd Tallinna Ülikooli õppima ja tempo oli kiire, sest ma tahtsin, et mul läheks koolis hästi ja samal ajal tahtsin ka oma tööd väga hästi teha ja võimalikult palju võimalusi noortele pakkuda. Lisaks avatud noorsootöö tegemistele kirjutasime meeskonnaga palju projekte, võtsime osa erinevatest kampaaniatest, lisaks koolitasin end palju ja soovisin olla osa erinevatest võrgustikest. Tihti ei jõudnud ma süüa ega joonud kindlasti piisavalt vett, puhata ei osanud, sest peas ringles kogu aeg mitu ägedat ideed, mul ei olnud hobisid väljaspool tööd ja kuna ma nägin, et mu pingutused kannavad vilja, siis see andis aga rohkem indu juurde, et veelgi enam tööd teha. Nii see krahh juhtus.
Kuna minu arusaamine, et olen läbipõlenud, jõudis mulle kohale kevadel, siis õnneks tuli suvi peale ja ma sain tavalisest natuke aeglasema tempoga toimetada. Oma olukorraga toimetulemist alustasin sellest, et tunnistasin töökaaslastele, et ma ei tunne end hästi ja rääkisin neile oma olukorrast. Tundsin suurt häbi öelda, et ma enam ei jaksa varasemaga samas tempos toimetada, aga ainuke, kes minult seda tegelikult ootas, olin mina ise. Minu ausus aitas meid tiimina tegelikult palju edasi. Nemad hoidsid mul silma peal, et ma võtaks pause ja sööks ning jooks ja mina edaspidi ei võtnud nii rutakalt erinevaid ülesandeid ja projekte juurde, vaid mõtlesime alati üheskoos läbi, kas meil on hetkel nende asjade jaoks ressurssi. Edasi seadsin eesmärgiks saada korda magamine, vee joomine ja söömine. Tunduvad kõige lihtsamad tegevused, et mis need ikka aitavad kui probleem juba nii suur, et tervis on halb, aga just nendele tähelepanu pööramine aitas mul sammu edasi astuda parema enesetunde poole. Kui oled läbi põlenud, siis ega pole eriti seda jaksu millegagi süvitsi tegeleda, isegi mitte nende tegevustega, mis peaks sind paremini tundma panema. Seega proovisin olla kannatlik enda osas ja alustasin sellest, et läksin kindlal ajal magama ja ärkasin kindlal ajal. Hoidsin meeles, et pean sööma ja vett jooma ning väga tihti ka töökaaslased tuletasid mulle meelde, et ma võtaks pause ja kutsusid endaga koos sööma. Ja ma ei keskendunud alguses üldse sellele, et toidud oleks üdini tervislikud, vaid lihtsalt sellele, et ma päriselt sööksin kolm korda päevas. Üks läbipõlemisest taastumise soovitusi on alati ka see, et tee midagi, mis pakub sulle rõõmu, aga ma olin nii väsinud kogu aeg, et ma ei jaksanudki miskit suurt teha. Nii lubasin endal õhtuti häid sarju vaadata ja vähehaaval hästi magades, süües ja sarju vaadates hakkas jaks tagasi tulema, et edasi minna. Ma tean, et läbipõlemine on minu jaoks seljatatud, aga see võttis aega ja sellele aitasid kaasa psühholoogi juurde minek, ärevusega toimetuleku õppimine, värske õhk, kasside kaisutamine, jalutuskäigud koeraga, lugemine, puhkamine, piiride seadmine, kodukontoris töö tegemine, lähedased, trenni tegemine, ausalt rääkimine, kui midagi on mu jaoks liiga palju, jne. Pole olemas ühte imeravimit, mis läbipõlemist ravib, ent enesele teadlikult tähelepanu pööramine ja enda eest hoolitsemine aitab sellest üle saada.
Seega kui tunned, et oled läbi põlenud või läbipõlemise äärel, siis tea, et sa ei ole üksi ja on täiesti võimalik sealt välja tulla (kindlasti võtab see aga aega).
Minu peamised soovitused:
- Ole aus enda ja teistega, keda usaldad – räägi neile, mida sa tunned ja mõtled;
- Otsi abi – läbipõlemise tagajärgi ja sellega toimetuleku viise on väga palju erinevaid. Puudutasin siin vaid natukene oma lugu ja neid tegevusi, mis tõid mulle suurima muutuse. Ka mina tegelen mõningate tagajärgedega siiani, aga mul on hulga parem olla ja tean nüüd, kuidas end toetada;
- Ole endaga kannatlik ja mõistev, sest taastumine võtab aega ja vanadest käitumismustritest välja astumine pole kindlasti lihtne;
- Tähista ka väikeseid võite, et oled enda eest hoolt kandnud;
- Ole toetavate tegevustega järjepidev. See on okei, kui nt ikkagi unustad aeg-ajalt söömise ära või sööd sooja toidu asemel snäkke, aga pärast proovi jälle rajale tagasi saada;
- Proovi öelda rohkem ei ja võtta vastu ainult need projektid ja lisatööd, mis päriselt kõnetavad sind ja noori;
- Leia endale sobiv töötamise viis. Tahad hommikul kauem magada ja hea meelega teed õhtul hoopis tööd (mitte muidugi eraelu arvelt)? Siis tee nii. Tahad hommikuti olla kodukontoris ja avatud noorsootöö tegevuste ajaks noortekeskusesse tulla? Räägi läbi ja ehk õnnestub nii toimetada. Tahad erinevatest suurtest projektidest ja üritustest ette teada rohkem kui nt 2 nädalat? Räägi kolleegidega läbi, ma usun, et kõigil on hea meel jõuda kokkulepeteni, mis aitavad oma aega arvestada.
Vahel ma ikka tunnen süüd, et kuidas ma nüüd nii võimekas enam pole ja miks ma ei jaksa varahommikust hilisõhtuni tööd teha, aga siis tuletan endale meelde, et see käitumine polnud mulle tervislik ega tegelikult teistele ka eeskujuks, ei kolleegidele ega ka noortele. Ütlen endale, et need mõtted on normaalsed ning kui ma kannan enda eest hoolt ja teen tööd võib-olla harjumuspärasemalt aeglasemalt, siis see töö on tegelikult kvaliteetsem ja kannab suuremat väärtust.
Kuigi ma nüüd mõnda aega ei ole enam Kohila noortekeskuse juhataja rollis, sest asusin uusi väljakutseid jahtima, siis mul on siiralt hea meel, et minu üks suurimaid hirme, et pean noortekeskusest läbipõlemise tõttu töölt ära tulema, sest muud lahendust ei ole, ei vastanud tõele. Õnneks on muid lahendusi ka, kui ainult töölt äraminek, ja minu lugu mulle seda ka tõestas. Kuigi läbipõlemine võibki päriselt olla hirmutav kogemus, mida kogeda, siis see on mulle õpetanud palju enda väärtuse, enda eest hoolitsemise ja üleüldse vaimse tervise kohta. Kohutaval kogemusel saab olla hea lõpp.
Kogu minu läbipõlemise ja taastumise lugu sütitas minus suure huvi vaimse tervise teemade kohta ja jagan aeg-ajalt enda lugu, mõtteid ja nõuandeid ka oma Instagramis – tessiilustrumm. Kes soovib, on väga oodatud minuga kaasa mõtlema ja mõtteid vahetama. 🙂
Artikkel on avaldatud osana Erasmus+ KA2 koostööprojektist “Youth Centres for Mental Health of Young People” (Noorte vaimse tervise noortekeskuses).