Kerttu Kuku
Pole ilmselt liialdus väita, et 2020 on olnud metsikult raputav aasta. See maailm, mis oli aasta tagasi, on udune mälestus minevikusoppides. Pandeemialained ei näita veel erilist vaibumist, uudiste lugemisest on saanud paras tuleproov. Õhus on tuntavat ärevust homse ees. Jumal seda teab, mis toimub kuu või kahe pärast.
Vaimse tervise eest hoolitsemine on tänases maailmas üks tähtsamaid oskuseid. Kuna inimaju ei ole oma arengus praeguse ajastuga kohastunud, funktsioneerime sarnaste instinktidega, mis meie esivanemadki Aafrika savannides mütates. Tuhandete aastate jooksul on muutunud aga tajutavate ohtude olemus. Enamikku meist ei ohusta metsloomad või näljasurm, kuid igapäevased kooli-, töö- ja ühiskondlikud pinged tekitavad kehas sarnaseid reaktsioone. Ööpäevaringselt rahmeldav infoväli ei aita just sisemise rahu ja tasakaalu saavutamisele kaasa. Kõike on liiga palju ja hingamisruum jääb üha kitsamaks. Varem või hiljem annab see kehas mingil moel märku.
Sageli on peas toimuvast rääkimine keeruline. Vaimsest tervisest ei saa teha erinevalt luumurrust röntgenpilti ja täpselt osutada, mis kokku lappimist vajab. Kasutada saab vaid eri metafoore ja kujundeid. Elame ajajärgus, mis omamoodi soodustab elus pidevat tõmblemist ja iga ilmakaare suunas tormamist. Unetundide ja isikliku heaolu arvelt rassimine on saanud tõelise töökuse märgiks. Kohati tahaks olla täistuuridel funktsioneeriv ühiskonnaliige, kes suudab vallutada iga ettetuleva mäetipu, kuid kahanevad energiavarud ja häirekella andev stressimõõdik justkui hoiavad maa küljes kinni. Keegi ei taha mõjuda koormana teiste najal. Keegi ei taha mõjuda privileegitud virisejana. Kerge on naeruvääristada oma mõtteid ja tundeid. Mul pole elus ju ühtegi tõsist traumat. Mu vanemad kartsid minu vanuselt tuumasõda ja vanavanemad pidid Siberi karmis talves kuidagi ellu jääma. Minu elu on täielik idüll sellega võrreldes. Teised mu ümber on oma eluga rahul, naeratavad ja seltsivad ilma higiste peopesade ja värisevate jalgadeta. Nad naudivad elu. Miks ei peaks mina seda suutma? Kes kannatab, see kaua elab? Ei.
Kes kannatab, see lihtsalt kannatab. Probleemid ei kao, kui neid ignoreerida või muude kohustuste alla matta. Põllu peal kasvav umbrohi ei kao, kui teda kitkumata jätta. See lihtsalt ajab oma juured sügavamale. Kehv uni, südamekloppimine, huvipuudus, emotsionaalne tuimus ja pidev muretsemine ei ole nähtused, millele käega lüüa ja sama tempoga edasi rühkida. Keha annab alati märku, kui tal on millestki puudus.
Inimesena, kes on mitmel korral pidanud oma sisemisi heitlusi välismaailmaga jagama, tunnistan, et ka tänasel päeval on raske enda sisemaailma lahti harutada. Kuigi tänu isiklikule ja professionaalsele tugisüsteemile olen teinud enam-vähem rahu teadmisega, et depressioon ja ärevus on mind hetkel igapäevaselt mõjutavad haigused, kummitavad aeg-ajalt meediast ja tuttavate suust kajanud lausekatked mind tänaseni, mis on olnud stiilis: “ Võta ennast kokku!”, “Mida sa põed, see pole ju midagi hullu”, “ Ära laiskle nii palju!”.
Sarnase sisuga lauseid on raske kuulda. Sisemised kahtlused saavad justkui kinnitust. Paraku ei ole eri asjaolude tõttu kõigil faktipõhised teadmised vaimse tervise toimimisest. Lõppude lõpuks ei muuda kellegi eelarvamused olukorda paremaks. Võimalikku mõttemaailma muutust ka oodata ei tasu.
Tervise eest hoolitsemine ei pea jääma kõrvalolijate arvamuste taha kinni. Aja maha võtmine on okei. Muredest rääkimine on okei, olgu need, millised tahes. Abi palumine on okei. Vaimse tervise probleemid ei diskrimineeri. Me ei pea elust üksi läbi murdma ja hambad ristis pisaraid näost pühkima. Tunnistamine, et kõik ei ole päris korras, ei ole mitte mingil juhul nõrkus. Olla aus nii enda kui teiste suhtes on tõeline julgustükk. Ühe inimese avanemine võib anda kõrvalolijale vajalikku vaprust. Mida suurem on valmidus olla haavatav, seda tugevamad sidemed inimeste vahel tekivad. Kas pole seegi omaette väärtus? Nagu Aafrika vanasõnagi tõdeb: heatahtlikkus on keel, mida mõistavad ka pimedad ja kuulevad kurdid.
Kui tunned, et kõike su ümber ja sees on liiga palju, siis räägi sellest. Kellelegi, keda vähegi usaldad. Rääkimine tasub alati ära. See kivi, mis südamelt langeb, on oluline alguspunkt edasi liikumiseks. Isegi, kui esmalt nii ei tundu, on alati olemas kuskil toetav abikäsi. Alati.
Igaüks on väärt mõistmist ja ärakuulamist. Inimesed on ebatäiuslikult täiuslikud olendid. Nii nagu rõõm, rahu ja lootus on ka kurbus, väsimus ja tüdimus osa inimeseks olemisest. Ajutiselt on kõik tunded ja emotsioonid vajalikud. Heaoluks on vajalik tasakaal.
Kellele peaks sinu heaolu olema esmane prioriteet, kui mitte sulle endale?
Esmase info saamiseks on internet hea stardipunkt. Loomulikult tuleb olla tähelepanelik allikate suhtes, kuna väärinfot jagub küllaldaselt. Eesti keeles leidub mitmekülgset kasulikku infot vaimsest tervisest MTÜ Peaasjad ja Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise kodulehel. Sealt leiab ka infot psühholoogilise abi võimalustest. Esmast professionaalset veebi teel nõustamist võimaldavad nii Lahendus.Net portaal kui ka Peaasjade spetsialistid.
Vaimse tervise teemalises noorteinfo töötoas kasutatakse just neid allikaid. Töötoa läbiviimise huvi korral kirjutada riin.luks@ank.ee.
2019. aasta 6. juuli õhtul laulupeol hõiskasid tuhanded inimesed laulukaare all:
“Üksi pole keegi.
Keskel häid ja, keskel häid ja omaseid,
üksi pole, üksi pole keegi.”
Üksi ei ole tõesti keegi.
Hoidkem ennast ja teisi!
Kuigi me praegu laulukaare all kohtuda ei saa, siis südametes palun hõiskame seda ikka. Oluline on üksteisele päriselt olemas olla.
Artikkel on koostatud noorteinfo töötubade piloteerimise raames. Noorteinfo töötoad on loodud toetamaks noorte informeeritust ja anda neile esmased teadmised ja oskused info leidmisel. Tegevusi rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Haridus- ja Noorteameti poolt elluviidava Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ raames.