Karoliine Aus
Pärnu Noorte Vabaajakeskuse arendusjuht-noorsootöötaja
MTÜ Tunne asutaja ja eestvedaja
Kas oled märganud inimest, kes hoolitseb nii noorte kui kolleegide heaolu eest? Uurib, kas teine ikka puhkab piisavalt ja hoiab tasakaalu töö, kooli ja eraelu vahel või kas ta toitub täisväärtuslikult ning liigub värskes õhus?
Kui oled hoopis ise see inimene, siis vast oled täheldanud, kuidas teiste eest hoolitsed meeleldi, kuid enda unustad sootuks. Kirjutad öötundidel projekte, et pakkuda teistele juurde väärtust; hommikutundidel tuled varem kohale, et katta koosoleku alguseks laud… Kahjuks ei saa toetuda ka mõttele: “Tee tööd, mida armastad ja sa ei pea oma elus enam päevagi töötama.” Tõsiasi on hoopis see, et siis töötad 24/7, ise märkamatagi, kuidas kaheksa töötundi venib ühe, kolme või viie tunni võrra pikemaks.
Olen isegi selles nõiaringis ja kui ausalt üles tunnistan, siis juba päris mitu aastat. Kirjutan kolmest sammust, mida pean oluliseks tasakaalu saavutamisel.
Mõtteviis “Olen ise oma elu peategelane!”
Kui mõelda, et elu, mida elame, on raamat, siis milline oleks see sisu? Muidugi on raamatus palju tegelasi, kes on loo jutustamise juures väga olulised, kuid mina-tegelaseks oled siiski Sina ise – Sinu teod, mõtted ja tunded. Seega pole häbi käituda kui peategelane: teha vahel otsuseid enda kasuks, võtta aega ja nautida elu.
Mind on see mõtteviis aidanud näiteks juhtudel, kui ma ei raatsi mõnd ressurssi, olgu selleks aeg või raha, kulutada iseenda peale. Näiteks tegin oma mõttemaailmaga pea kolm aastat tööd, et lõpuks panna kirja aeg psühholoogile. Kõik muu tundus kogu aeg tähtsam, kui iseenda vaimne heaolu. Kuid nüüd, mil selle sammu tegin ja mõnel kohtumisel käinud olen, tunnen enda üle uhkust ja kergendustunnet, et keegi mind mõistab ja aitab üle saada muredest, milleks mul endal oskuseid napib.
Hoia end nii, kuis hoiad oma sõpru
Ma ei tea, kuidas on Sinuga lood, aga mina olen end leidnud seismas peegli ees ja pildumas endale õudseid sõnu nagu kole, paks ja laisk… Mäletan selgelt päeva, kui sellest sõnasabast kinni sain ja endalt küsisin: “Miks sa ütled endale sedasi? Kas sa ütleksid sedasi ka oma sõbrale?” Oi seda piinlikustunnet, mis mu kehasse voolas, kui sain aru, kuivõrd liiga ma iseendale olen aastaid selliste sõnadega teinud.
Nüüd proovin jälgida, et ma ei teeks endale sõnadega liiga. Pigem just tuletan endale meelde, mida kõike olen teinud ja saavutanud ja kiidan ennast, sest ma olen andnud endast parima.
Julgus öelda EI ärevushäirele
Olen endale kuskilt pookinud külge ärevushäire, millega aastaid maadelnud olen. Kuskilt maalt hakkasin märkama mustrit, et paanikahood esinevad mul just siis, kui kõik on kasvanud üle pea ning ma teen midagi, mis mulle ei meeldi ja inimestega, kellega ma ei klapi.
Alles hiljaaegu tegin ühe projektiga ja terve ühe noorsootöö välise valdkonnaga lõpparve, sest see õhkkond seal pani mul alati südame puperdama ning tekitas pisarais lisapingeid. Kogusin ennast pikalt, et öelda “ei, ma ei jätka”, sest teadsin, et ka sellele otsusega saan palju ebameeldivat vastukaja. Ometi tunnen end tugevama ja rõõmsamana, sest tean, et tegin enda ja oma tervise jaoks õige otsuse! Veel mõni aasta tagasi räägitigi rööprähklemisest kui moeasjast, see aga raskendas mõistmist, et mulle selline elustiil ei sobi.
Selleks, et saada aimu, millised tegevused, inimesed ja keskkonnad Sind päriselt teenivad, pane kõik, mis ja kes sinu päevi täidavad, paberile kirja. Märgi ära need punktid, mis sulle tõeliselt rõõmu valmistavad. Nüüd vaata, mis jäi järgi – kas on midagi, mida saad kellelegi ära delegeerida või sootuks ära jätta? Mis juhtub, kui sa seda teeksid? Kas need inimesed, tegevused ja keskkonnad toetavad Sinu missiooni täitmist siin elus või tegelikult mitte?
Eeltoodud mõtteid saad kasutada nii enda elus ning nii kolleegide kui noortega. Ka ülikoolis olen valinud oma lõputöö teemaks “Noorte positiivse vaimse tervise toetamine” ehk siis kevade lõpuks on nimekiri meetoditest pikenenud veelgi.
Vahel tuleb endale meenutada, et vaimne tervis ei ole umbluu jutt, vaid alustala õnnelikule ja täisväärtuslikule elule, mida me kõik hoogsasti otsime!
Huvist vaimse tervise vastu sündis MTÜ Tunne
“Inimesed võivad unustada selle, mida me neile ütlesime või tegime, aga nad ei unusta kunagi seda tunnet, mis me sellega neile tekitasime.” – Maya Angelou
Mõttest inimestele rõõmu valmistada sündis vabaühendus Tunne, esialgu ühe festivali elluviimiseks. Kuid nüüdseks on MTÜ Tunne kasvanud. Näiteks korraldasime jooganädala “Tunne ennast”, naudingu- ning minifestivali Tunne, mis kõik kandsid üht eesmärki – kaasata inimesi lihtsate sammudega oma vaimse tervise eest hoolt kandma.
MTÜ Tunne on nagu väike kommuun, mida mõistavad vaid need, kes ise on meie üritustel osalenud. Kuna jään alati hätta seletamaks, millega tegu, jagan teile hoopis Laura Siimensoni tsitaati, kes meie üritustel on osalenud: “/—/ Ja just seda MTÜ Tunne minu jaoks ongi – kogukond inimestest, kes elavad üksteisele kaasa, toetavad, inspireerivad ja loovad TUNDEID puudutades üksteise südameid.”
Tunnistan, et töötades täiskohaga arendusjuht-noorsootöötajana ja käies ülikoolis, on MTÜ Tunne veidi tagaplaanile jäänud. Kuigi tuleval aastal uusi projekte tulemas ei ole, siis endiselt anname noortele ja noortegruppidele koolitusi turundusest, osalusest, projektide kirjutamisest ja muust ning nagu meile kombeks, käib alati sisse kübeke vaimse tervise teemasid.
Ma ei soovi, et Tunnest saaks mulle või kellelegi teisele kohustus. Kuna selle organisatsiooni näol on tegu pigem toetava teekaaslasega, siis ei tunne ma end halvasti, kui tuleb ette ka vaiksemaid hetki.
Artikkel on avaldatud osana Erasmus+ KA2 koostööprojektist “Youth Centres for Mental Health of Young People” (Noorte vaimse tervise noortekeskuses).