Noorsootööst rääkides keskendume tavaliselt noortele – nende arengule, võimalustele ja toetamisele. See ongi meie töö süda. Oluliselt vähem räägitakse sellest, kui oluline on noorsootöötaja enda areng. Tegelikult sõltub noorsootöö kvaliteet väga otseselt sellest, kui palju ja kui teadlikult areneb inimene ise, kes seda tööd teeb.
Minu jaoks ei ole eneseareng kunagi olnud eraldi ülesanne või midagi, mis toimub ainult koolitustel käies. See on pigem protsess, mis toimub kogu aeg, vahel teadlikult, vahel täiesti ootamatult. Maailm muutub kiiresti. Noorte suhtlemisviisid, digikeskkonnad, huvid ja probleemid muutuvad peaaegu iga päev. Kui noorsootöötaja jääb kasutama samu meetodeid, siis võib ta avastada ühel hetkel, et räägib noortega justkui erinevates keeltes. See on natuke nagu kasutada tänapäeval vana Nokia 3310 telefoni – töötab küll, aga keegi väga enam ei vali seda.
Samas ei tähenda areng seda, et kõik vana tuleb unustada. Kogemus on väärtus, kuid seda tuleb ajas täiendada.
Noortevaldkonnas räägitakse ka töötingimustest. Uuringud näitavad, et madala palga tõttu on keeruline leida erialase ettevalmistusega töötajaid ning paljud peavad töötama mitmel ametikohal korraga. Kui inimene on pidevalt väsinud ja mõtleb ellujäämisele, jääb eneseareng tagaplaanile. Ja see ei mõjuta ainult töötajat ennast, vaid lõpuks ka noori, kellega ta töötab.
Samas on viimastel aastatel enesearengu võimalusi rohkem kui kunagi varem: koolitused, seminarid, veebikoolitused, podcastid, kohtumised. Vahel tekib tunne, et võimalusi on rohkem, kui aega. Vähemalt mina tunnen seda, kuna avastan hea meelega enda jaoks pidevalt uusi võimalusi.
Pärnu Noorte Vabaajakeskuses on meil kord kuus enesearengupäev, mis arvestatakse tööaja hulka. See võib tunduda väike asi, aga tegelikult tähendab see väga palju. See on aeg, kus saab rahulikult õppida, lugeda, kuulata, mõelda või otsida uusi ideid. Sellised hetked aitavad tööle tulla värske pilguga.
Õppimine ei toimu aga ainult koolitusruumis. Näiteks õppevisiidil Saksamaale märkasin, kuidas paljud noorsootöötajad kasutasid lennuaega podcastide kuulamiseks. Mina ise ei pannud alguses tähelegi, aga reisi lõpuks olin läbi lugenud üle 100 lehekülje raamatut. See on hea näide sellest, kuidas õppimine saab olla osa igapäevaelust, isegi reisimise ajal saab aega sisukalt kasutada.
Viimastel aastatel olen ise aranenud rohkem kui kunagi varem. Kohtumised, võrgustikud ja inimesed, kellega olen kokku puutunud, on mind väga palju mõjutanud. Eesti ANK võrgustik on andnud mulle ka võimaluse osaleda töögrupis, kus vaatasime ühiselt üle Noortekeskuste Hea Tava ja miinimumstandardi põhimõtted. See oli minu jaoks tõeliselt rikastav kogemus – ühes ruumis kohtusid praktikud ja teoreetikud ning koos loodi midagi suuremat, kui igaüks meist eraldi. Tol hetkel tundus see lausa veidi maagiline.
Kõige olulisem tunne, mis mind saatis, oli arusaam, et olen osa millestki väga suurest. Eesti ANK on minu jaoks koht, kus ei ole oluline, kui pikk on sinu kogemus või kui palju sa juba tead. See on paik uute avastuste jaoks – koht, kus saab jagada kogemusi, õppida üksteiselt, luua uusi tutvusi ja olla päriselt kaasatud ühiste eesmärkide ja projektide loomisse.
Ma usun väga, et enda ümber tuleb hoida inimesi, kes inspireerivad. Täna tunnen suurt tänulikkust paljude inimeste vastu, sest just tänu neile olen ka ise julgem, avatum ja rohkem valmis õppima. Noorsootöös on palju inimesi, kes hoiavad igapäevaselt kätt pulsil ja on alati valmis aitama. Ma tean, et kui pöördun ükskõik millise küsimusega, saan abi või toetust, ja vahel ka lihtsalt ühe hea nalja, mis teeb päeva paremaks.
Üks minu lemmikosa töös on see, kui noored õpetavad mind. Näiteks andsid noored mulle nimekirja sõnadest ja väljenditest, mida arvasid, et peaksin teadma. Selliseid asju kooliõpikus ei ole (ma loodan, et te saite aru, mis väljendeid ma mõtlen). Noored aitasid mul õppida eesti keelt läbi nalja ja igapäevase suhtlemise. Me naersime palju ja ma tundsin päriselt toetust. Kolimine uude linna ja keskkonda oli suur samm, aga just tänu inimestele enda ümber muutus see enesearengu teekonnaks, mitte raskuseks.
Eneseareng ei tähenda alati suuri muutusi. Vahel piisab väikestest hetkest, vestlusest kolleegiga, uuest ideest, noore küsimusest või isegi ebaõnnestumisest, millest saab õppida. Noorsootöös räägitakse palju ka refleksioonist ehk oma tegevuste läbi mõtlemisest. Tihti meenub see alles siis, kui on vaja kirjutada kutsetaotlust või kirjeldada oma oskusi. Tegelikult võiks refleksioon olla midagi palju lihtsamat: korraks peatuda ja mõelda, mida ma täna õppisin.
Sain ülikooli lõpetades noorsootöötaja tase 6 kutsekvalifikatsiooni ja kuulsin palju kommentaare: „Sul vedas, ei pea rohkem taotlema, elu ongi lihtne jne.”
Aga mina ei otsi lihtsaid teid.
Otsustasin kõigepealt iseendale tõestada, et olen seda kutset päriselt väärt ning et olen tööalaselt aasta jooksul kasvanud. Minu eesmärk oli liikuda edasi 7nda taseme suunas.
Kui keegi arvab, et sain kõik lihtsalt kätte, siis EI, nii see ei olnud. Tegin katse #2. Istusin maha, analüüsisin, mis ei töötanud, ja ehitasin kõik uuesti üles. Just see protsess õpetas mind kõige rohkem.
Usun, et sellistes hetkedes ei tasu alla anda ega seisma jääda. Tasub analüüsida, mis valesti läks, õppida sellest ja liikuda edasi. Just nii kasvab iseloom ja tekib julgus teha järgmisi samme.
Minu jaoks on eneseareng noorsootöös saanud loomulikuks osaks tööst ja elust. See aitab mõista, miks ma seda tööd teen ja miks see on oluline. Noorsootöö ei tähenda lihtsalt noorte „hoidmist”, vaid teadlikku protsessi, mis aitab neil kasvada, ennast avastada ja ühiskonnas aktiivselt osaleda.
Mida rohkem arenen ise, seda rohkem võimalusi suudan pakkuda ka noortele ja kolleegidele. Ma armastan oma tööd ja minu jaoks ei ole eneseareng kunagi lisakoormus. See on elukestev õpe, küsimus on ainult selles, kas märkame seda ja lubame endal selle protsessi osa olla.
Püüan iga päev kanda edasi süsteemse hoolimise väärtust, sest vahel piisab ühest inimesest, kes usub, et noor leiab oma tee. Tagasi vaadates mõistan, et just enesearengu väärtustamine on olnud üks teekondadest, mis on mind siia toonud. Suur üllatus ja rõõm oli saada „Noorte heaks tänu” tunnustussündmusel Aasta hoolija 2025 tiitel – märk sellest, et pidev õppimine, pühendumine ja usk noortesse päriselt loevad.
Usun siiralt, et me loome ise oma keskkonna ja kasvame koos inimestega, kes meie kõrval on. Minu inimesed on alati minuga olnud ja mind toetanud, inspireerinud ja aidanud edasi liikuda. Olen südamest tänulik, et minu arenguteekond ei ole olnud ainult minu oma, vaid ühine teekond koos kogukonna ja kolleegidega.
Polina Boberskaia
Pärnu Noorte Vabaajakeskuse noorsootöötaja, aasta hoolija 2025 laureaat