Hiljuti noortevaldkonna ajakirjas MIHUS avaldatud artikkel küsib: “Kas noortekeskuste aeg on ümber?“. Hakkasin artiklit lugema, kuna MIHUSe, mis on riikliku organisatsiooni Haridus- ja Noorteameti hallata, sisu jõuab minuni sageli sotsiaalmeedia kaudu, kus seda aktiivselt tutvustatakse ja reklaamitakse. Artikli autor rõhutab hoolikalt, et küsimus ei ole selles, kas üks uuem noorsootöö formaat on teisest parem. Artikli ülesehitus ütleb aga sisuliselt just seda.
Tahan sellele arutelule tõsiselt reageerida. Jah, osa artiklis esitatud väidetest on õiged. Noorsootöö peab alati jõudma sinna, kus noored tegelikult on, nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Kuid artikkel ehitab need põhjendatud tähelepanekud üles ebatäielikule ja kohati ebatäpsele käsitlusele sellest, mida avatud noorsootöö tegelikult tähendab. Nii teeb see tahtmatult karuteene ja nõrgestab just neid praktikuid, kelle eest seista püüab – noorsootöötajad.
Mida artikkel käsitlemata jätab: avatud noorsootöö oma olemuses
Artikkel kirjeldab noortekeskusi kui kindla füüsilise asukohaga institutsionaalseid kohti, kus kehtivad täiskasvanute loodud reeglid ning kuhu noori oodatakse omaalgatuslikult kohale ilmuma. Selline kirjeldus ei vasta sellele, kuidas avatud noorsootööd tegelikult praktiseeritakse. Vähemalt mitte viimase kümne aasta jooksul.
Avatud noorsootöö ehk avatud osaluse mudel, struktureerimata kohalolu ning madala lävega keskkond, kus noor võib lihtsalt olla ilma konkreetse eesmärgita on Eesti noortekeskustes toimunud juba aastakümneid. Nende ruumide reegleid ei kehtesta üksnes täiskasvanud. Heas noorsootööpraktikas luuakse need koos noortega. Noorteaktiivid, noorte algatusfondid ja osaluspõhised kokkulepped on kvaliteetse avatud noorsootöö tavapärased osad.
Artikkel ei kirjelda seda noortekeskuse versiooni kordagi. Selle asemel vastandab ta ühe formaadi karikatuurse kujutise teise idealiseeritud versiooniga ning küsib seejärel, kumba eelistada. See ei ole õiglane ega hästi üles ehitatud argument. Akadeemilisest vaatenurgast jääb täitmata üks põhinõue: enne järelduste tegemist tuleb mõlemat seisukohta käsitleda võrdselt põhjalikult. Noortekeskuse mudeli plusse ja miinuseid ei analüüsita sama tähelepanelikult kui noortekohviku mudeli omi ning see tasakaalutus mõjutab lugejat juba enne lõppjärelduseni jõudmist.
Olen töötanud avatud noortekeskustes nii Tallinnas kui ka väljaspool Tallinna neljas erinevas keskkonnas. Samuti tulen riigist ja piirkonnast, kus selliseid institutsioone organiseeritud kujul sisuliselt ei eksisteeri, ning tean, mida nende puudumine endaga kaasa toob. Seda tühimikku ei täida kohvikud ega pargid. See jääb lihtsalt tühimikuks.
Turvaline ruum ei ole hoone
Üks olulisemaid puuduvaid osi selles artiklis on selge käsitlus sellest, mis on turvaline kolmas ruum ja kuidas see tekib.
Turvaline ruum ei ole arhitektuuri tulemus. See ei sünni konkreetsest formaadist, olgu selleks noortekeskus, noortekohvik, pargipink või mobiilne üksus. See sünnib usalduslikest suhetest ja järjepidevast kohalolust. Noore jaoks muutub ruum turvaliseks siis, kui seal on täiskasvanud, keda ta usaldab, kes märkavad, kuulavad ja on tema jaoks olemas. Turvalisust ei loo hoone ega formaat, vaid inimesed, kes selles keskkonnas tegutsevad. Uuringud näitavad järjekindlalt, et noortele mõeldud turvalised ruumid toovad kaasa mõõdetavaid positiivseid tulemusi: vähendavad ärevust, parandavad vaimset heaolu ning, mis on oluline ka artikli autori enda argumentide seisukohast, suurendavad osalust ja demokraatlikku kaasatust (Mumford, 2021).
Paraku jätab artikkel mulje, ilma seda otsesõnu välja ütlemata, et noortekeskus on vähem turvaline ja rohkem institutsionaalne lahendus. Sellist järeldust ei toeta olemasolevad tõendid.
Noorsootöötaja on esimene märkaja
Artikkel toob välja mõtte, millega olen nõus: noorte jaoks on kõige olulisem kvalifitseeritud ja hooliva täiskasvanu siiras tähelepanu. Samas kasutatakse artiklis seda tähelepanekut selleks, et suunata fookus noortekeskuse formaadilt kõrvale, justkui oleksid suhe ja ruum omavahel konkurendid. Aga see ei ole nii. Ja selle eksituse tagajärjed on märkimisväärsed.
UNICEF Innocenti raport nr 19, mis avaldati 2025. aasta mais, näitas, et 43 OECD ja Euroopa Liidu riigis on laste ja noorte vaimne heaolu, füüsiline tervis ning õpitulemused pärast COVID-19 pandeemiat märgatavalt halvenenud. Eesti paistis uuringus silma ühe kõrgeima noorukite enesetappude määraga. See on reaalsus, milles Eesti noorsootöötajad praegu tegutsevad.
2025. aastal avaldatud eelretsenseeritud uuring noorsootöötajate rollist psühhoosi varajases märkamises leidis, et noorsootöötajad on ainulaadses positsioonis varajase märkamise võrgustikes just seetõttu, et nad on noorte jaoks usaldusväärsed täiskasvanud (Hill, 2020). Laiem vaimse tervise alane teaduskirjandus kinnitab, et ligikaudu pooled kõigist vaimse tervise häiretest saavad alguse enne 14. eluaastat ning selles arenguetapis jäävad paljud vajadused ametlike teenuste poolt katmata. Avatud noortekeskustes töötavad noorsootöötajad on sageli esimesed täiskasvanud väljaspool perekonda, kes märkavad, et midagi on valesti. Kõige praktilisemas tähenduses on nad esmareageerijad. Mitte seetõttu, et nad oleksid kliinilised spetsialistid, vaid seetõttu, et nad on järjepidevalt kohal turvalises ruumis, mille noor on vabatahtlikult valinud. Mitte pargis. Mitte kohvikus. Vaid avatud noortekeskuses.
Siin on ka poliitiline argument, mis väärib selget väljaütlemist. Avatud noortekeskused ei too kasu üksnes noortele endile. Noortekeskused vähendavad survet mitmele süsteemile korraga. Need leevendavad koormust vaimse tervise teenustele, pakkudes varajast suhetel põhinevat tuge. Need vähendavad survet koolidele, pakkudes ruumi, kus noor saab puhata ja olla ilma akadeemilise ootusteta. Need vähendavad survet õigussüsteemile, pakkudes alternatiive riskikäitumise tipphetkedel. Uuringud näitavad, et avatud noorsootöö kaudu arenevad sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused ei too kasu üksnes noorele endale, vaid ka tema perele ja kogukonnale laiemalt (YMCA George Williams College & Centre for Youth Impact, 2021).
Seda süsteemset väärtust ei hinnata rahaliselt peaaegu kunagi täielikult. Kui poliitikakujundajad ja rahastajad vaatavad noortekeskust, näevad nad enamasti otsest eelarverida, mitte kulusid, mida see aitab ära hoida. Artikkel, mille pealkiri küsib, kas noortekeskused on aegunud kontseptsioon, võib praeguses tundlikus poliitilises olukorras anda tahtmatult tuge neile, kes otsivad põhjuseid selle eelarverea vähendamiseks.
Mitmekesisuse argument töötab mõlemas suunas
Kõik eelnev ei ole argument mitmekesistamise vastu. Mobiilne noorsootöö on oma väärtust tõestanud ja on tänaseks valdkonna loomulik osa. Diginoorsootöö muutub üha olulisemaks ning siin tahan olla otsekohene: mõnes arutelus räägitakse sellest justkui uuest arengusuunast, kuigi mina ja mu kolleegid tegelesime virtuaalses noortekeskuses diginoorsootööga juba 2023. aastal ning mujal Eestis on see aktiivselt toiminud juba enne 2020. aastat. Praktikas on eksperimenteerimise etapp ammu seljataga. Nüüd on vajadus tunnustada seda tööd, mitte käsitleda seda jätkuvalt katsetusena.
Artiklist endast
Tahan rõhutada, et ma ei usu, et see artikkel on kirjutatud halvas usus. Autor tunnistab, et artikli raamistik oli teravam, kui argument ise nõudis, ning nõustus, et noorsootöötaja roll väärinuks suuremat tähelepanu ja oleks pidanud olema tugevamalt esile toodud. See on oluline ja seda tuleb tunnustada.
Kuid kavatsus ja mõju ei ole üks ja sama asi. Riikliku agentuuriga seotud erialases väljaandes avaldatud pealkiri jõuab valdkonda, kus paljud noorsootöötajad, eriti väikestes avatud noortekeskustes töötavad inimesed, võitlevad juba niigi tunnustuse, väärika töötasu ja elementaarsete töötingimuste eest. Pealkiri, mis seab küsimärgi alla nende töövormi tuleviku, jätab jälje.
Üleskutse aruteluks
See artikkel on käivitanud arutelu, mis oleks pidanud toimuma juba ammu. MIHUSel on võimalus tellida jätkulugu või veel parem – artiklisari, mis tooks esile (väikestes) avatud noortekeskustes töötavate praktikute, erinevates rollides noorsootöötajate ning noorte endi hääle ja vaated. Vähemalt väärivad selles artiklis esitatud väited uuesti läbivaatamist, pöörates suuremat tähelepanu avatud noorsootöö tegelikkusele ja olemasolevatele tõenditele.
Valdkond on tugeva surve all. Noorte heaolu ja vaimse tervise seisund Eestis on rahvusvahelisel tasandil dokumenteeritud murekoht. Noorsootöötajad vastavad sellele survele iga päev, nii keskustes, tänavatel, veebis ja kogukondades. Nad väärivad professionaalset arutelu, mis võtab seda reaalsust tõsiselt, sõnastab probleemid täpselt ning seisab nende tingimuste eest, mis võimaldavad teha head noorsootööd sõltumata selle vormist. Noorsootöö vormid ei konkureeri omavahel. Need täiendavad üksteist.
Artikli pealkiri küsib, kas noortekeskuste ajastu on läbi. Mina muretsen rohkem selle pärast, kas meil on võimalik lubada endale veel ühe põlvkonna noorsootöötajate kaotamist. Sest iga kord, kui me kujutame noorsootööd erinevate formaatide vahelise võistlusena, jääb vähem ruumi rääkimaks inimestest, kes need formaadid üldse toimima panevad.
Roula Abdelhay
Rae Noortekeskuse noorsootöötaja
- Gusciute, G., Hassab Errasoul, A., Naughton, S., Gaynor, K., Turner, N. ja Clarke, M. (2025). “Young people come to youth workers first”: A mixed methods evaluation of the role of youth workers in youth psychosis detection. Early Intervention in Psychiatry. https://doi.org/10.1111/eip.70021
- Hill, P. (2020). Open access youth work: A narrative review of impact. Youth Work Unit. http://www.youthworkunit.com/wp-content/uploads/2020/09/Open-access-youth-work-review-Phoebe-Hill-1.pdf
- Mumford, A. (2021). ‘Safe space’: An exploration of the term within psychological and educational literature and gaining the views of children and their parents (Doctoral thesis, University of Exeter). University of Exeter. https://ore.exeter.ac.uk/articles/thesis/_Safe_Space_An_Exploration_of_the_Term_within_Psychological_and_Educational_Literature_and_Gaining_the_Views_of_Children_and_their_Parents/29782646?file=56818208
- Ord, J., Carletti, M., Morciano, D., Siurala, L., Dansac, C., Cooper, S., Fyfe, I., Kotsi, K., Sinisalo-Juha, E., Taru, M. ja Zentner, M. (2021). European youth work policy and young people’s experience of open access youth work. Journal of Youth Studies. https://doi.org/10.1080/13676261.2021.1895980
- Salari, N., Darvishi, N., Khaleghi, A. A., Alamdar, M. ja Mohammadi, M. (2025). Safe spaces for youth mental health: A scoping review. BMC Public Health. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC11970664/
- Shah, J. L., Scott, J., McGorry, P. D., Cross, S. P. M., Keshavan, M., Nelson, B., Carpenter, W., Stosic, M., Berk, M. ja Hickie, I. B. (2020). Prevention and early intervention in youth mental health: Is it time for a multidisciplinary and trans-diagnostic model for care? International Journal of Mental Health Systems, 14(1), Article 4. https://doi.org/10.1186/s13033-020-0334-1
- UNICEF Innocenti. (2025). Report Card 19: Child wellbeing in an unpredictable world. UNICEF Office of Research. https://www.unicef.org/innocenti/reports/child-well-being-unpredictable-world
- YMCA George Williams College & Centre for Youth Impact. (2021). A theory of change for open access youth provision: User guide. https://www.ymcageorgewilliams.uk/sites/default/files/2021-05/YIF%20ToC_user%20guide_Final%20May%2021_0.pdf
Kommentaar Eesti ANK tegevjuhilt:
Eestis tegutseb ligikaudu 295 noortekeskust, mis moodustavad noorsootöö ühe olulisema tugisamba. Ainuüksi 2025. aastal külastas Logiraamatu statistika andmetel noortekeskusi vähemalt 55 000 erinevat noort, kes tegid kokku üle 715 000 külastuse. Tegelik mõju on aga veelgi suurem, sest kõik keskused ei ole andmestikus esindatud. Need numbrid näitavad selgelt, et noortekeskused ei ole juhuslikud ajaveetmiskohad, vaid keskkonnad, kuhu noored tulevad korduvalt tagasi. Noortekeskus on noore turvaline kolmas koht, iga kuuenda noore jaoks on see tema igapäevaelu loomulik osa.
Kui kümned tuhanded noored kasutavad noortekeskuste teenuseid ja teevad sadu tuhandeid külastusi aastas, siis ei ole tegemist aegunud keskkonnaga, vaid selge avaliku huviga, mis on noorte elus väga olulisel kohal. Just seetõttu valmistab pettumust näha riikliku valdkonna esindusorganisatsiooni Haridus- ja Noorteameti hallatavas noortevaldkonna väljaandes sellise pealkirja ja raamistikuga artiklit.
Pooldan igati mitmekülgseid arutelusid noortevaldkonna teemadel. Valdkonnas ei ole kõik hästi ning probleemkohtadele tähelepanu juhtimine ja teravate küsimuste esitamine on vajalik. Küll aga ei tohiks selliste arutelude tulemusena jääda kaotajaks valdkond ise. Valdkonnasisene vastandamine on viimane asi, mida niigi killustunud, alarahastatud ja sageli stigmatiseeritud noortevaldkond vajab.
Artikli autor nimetab ennast noortevaldkonna eestkõnelejaks, kuid tema käsitlusest kumab läbi ühe konkreetse lähenemise eelistamine teistele. Samuti väärib tähelepanu asjaolu, et paljud artiklis esitatud üldistused ja järeldused näivad toetuvat peamiselt Tallinna kesklinna, sh ööelu ning sealsete noorte liikumis- ja ajaveetmisharjumuste vaatlemisele. Eesti on siiski märksa mitmekesisem kui Tallinn ning noorte vajadused, võimalused ja kogemused erinevad piirkonniti oluliselt.
Veelgi enam, artiklist jääb mulje, et autor ei ole täiel määral kursis noorsootöö meetodite, arengute ja praktikatega, mida Eestis juba aastaid rakendatakse. Mitmed artiklis uuenduslike või eesrindlike välisnäidetena toodud lähenemised ei ole Eesti kontekstis midagi uut. Pigem seisneb probleem piirkondlikus ebavõrdsuses, teenuste kättesaadavuses ja kvaliteedis ning selles, et noorsootöö vajalikkust tuleb otsustajatele endiselt pidevalt tõestada.
Seetõttu ei saa ma nõustuda käsitlusega, mis taandab arutelu küsimusele, kas noortekeskuste aeg on läbi. Kutsuda seda lihtsalt „põnevaks artikliks” tähendab mööda vaadata mõjust, mida selline raamistik valdkonnale avaldab. Kui samasugune arvamuslugu oleks ilmunud mõnes üldhuviajakirjas või päevalehes, mõjuks see teisiti. Erialaväljaandelt ootaks aga suuremat vastutustunnet ja põhjalikkust.
Noortevaldkond on niigi pidevalt sunnitud tõestama oma vajalikkust ning võitlema piiratud ressursside, vähese nähtavuse ja levinud stereotüüpidega. Provokatiivne pealkiri võib küll tuua tähelepanu, kuid samal ajal varjutab need olulised tähelepanekud, mis artiklis tegelikult olemas on. MIHUSelt ootan rohkemat – arutelu, mis näeb noorsootöö vorme üksteist täiendavatena, mitte ei loo platvormi nende vastandamiseks.
Kadi Laaneots
Eesti ANK tegevjuht