Et sellele küsimusele vastata, tuleb minna veidi ajas tagasi. Oli suvi 2025, kui ma lõpetasin keskkooli ning otsustasin valida üsna tavapärase tee – võtta vaheaasta. Mul ei olnud selget ülevaadet kõigist võimalustest, mida välismaal tegutsemine pakub, ning olin juba peaaegu loobumas mõttest midagi sellist ette võtta, kui üks sõber tutvustas mulle Euroopa Solidaarsuskorpuse (ESK) võimalusi.
Alustasin kandideerimist, keskendudes eelkõige projektidele, mis haakusid minu tulevaste huvide ja tööplaanidega. Lõpuks valisin projekti, kuhu mind esimesena vastu võeti – selleks osutus Voka Avatud Noortekeskus, Toilas. Tagantjärele tundub, nagu oleks hoopis see riik valinud mind, sest tol hetkel ei teadnud ma Eestist peaaegu midagi peale nime. Järgnevalt jagan, miks see osutus üheks parimaks otsuseks, mida olen teinud.
Kuna mul puudus eelnevalt kujunenud kuvand Eestist, ei olnud ka ootusi, mis oleksid saanud puruneda, ega stereotüüpe, mida oleks tulnud kinnitada või ümber lükata. See aitas mul kogeda Eestit ja siinseid inimesi ehedalt – sellisena, nagu nad päriselt on.
Vokasse jõudes tekkis mul hetkeks küsimus, kuhu ma õigupoolest sattunud olen – olin ju tulnud Saksamaa suurlinna tempokast elust ning leidsin end järsku Eesti maapiirkonnast. Kohanemine ei võtnud siiski kaua aega. Peagi hakkasin seda keskkonda nautima. Minu mentor ja kolleeg hoolitsesid selle eest, et esimesed nädalavahetused oleksid täidetud toredate tegevustega, mis tutvustasid mulle ka väiksemate kogukondade eluolu. See aitas mul kiiremini tunda, et olen siia päriselt kohale jõudnud.
Samas ei saa ma jätta mainimata, et mustanahalise naisena puutusin aja jooksul kokku ka diskrimineerivate hoiakutega. Toon selle välja seetõttu, et minu vastuvõttev organisatsioon reageeris koheselt, pakkudes mulle tuge ja turvatunnet. See tähendas minu jaoks väga palju ning teadmine, et mul on olemas toetav võrgustik, andis kindluse jätkata oma vabatahtlikku tööd ka edaspidi.
Selle kogemuse jooksul olen õppinud palju nii tööalaselt kui ka isiklikult. ESK koolitused andsid mulle võimaluse olla uudishimulik, arutleda teiste vabatahtlikega ning esitada küsimusi koolitajatele, kes olid alati avatud sisukateks ja inspireerivateks vestlusteks. Õppisin paremini teadvustama ja sõnastama oma oskusi ning arendama neid edasi, mis suurendas oluliselt minu enesekindlust.
Töö noortega pakkus mulle uusi vaatenurki ühiskondlikele teemadele ning aitas mõtestada lapsepõlve hoopis teise nurga alt. Samuti avanes mul võimalus arendada oma sotsiaalset võrgustikku ning astuda välja oma mugavustsoonist ka seoses oma hobiga.
Mul avanes võimalus esineda lauljana erinevatel üritustel, mis aitas mul luua sidet kohaliku kogukonnaga ka siis, kui keelebarjäär tundus esialgu suur. See kogemus andis mulle tugeva eneseteostuse tunde ning julgustas mind proovile panema ennast ka valdkondades, kus olin varem enda võimeid alahinnanud.
Kokkuvõttes valiksin selle vabatahtliku kogemuse igal ajal uuesti. See aitas mul paremini mõista iseennast ning avastada oma potentsiaali. Lisaks võimalusele elada ja kogeda täiesti uut kultuuri, kohtasin inimesi, kes nägid minus võimeid, mida ma ise varem ei märganud.
See kogemus kinnitas mulle, et siiras soov suhelda ja üksteist mõista ületab kõik keelebarjäärid – olulisim on avatus ja ehe tahe luua kontakti.
Ada Jade
ESK vabatahtlik Toila Spordi- ja Kultuurikeskuses
Projekte on rahastanud Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse Agentuur Euroopa Solidaarsuskorpuse programmist.Avaldatud seisukohad ja arvamused on ainult autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Rakendusameti (EACEA) seisukohti ja arvamusi. Euroopa Liit ega EACEA nende eest ei vastuta.