Minu aasta algas ühe ootamatu, kuid väga südantsoojendava üllatusega, kui sain teada, et mind ja minu panust noorsootöösse on märgatud ning tunnustatud. Olin nomineeritud „Aasta noorsootöötaja 2025“ tiitlile (11.02.2026 Noorte Heaks Tänu tunnustusgalal kuulutati Egle Pent aasta noorsootöötaja 2025 laureaadiks, toim.). Kui esialgu olin segaduses ja pisut nõutu – mõeldes, et „miks?“ või „kuidas?“, sest teen ju lihtsalt oma tööd – siis olgem ausad, see töö ei ole lihtsalt töö. See on midagi palju enamat, kui me ise oskame teadvustada, eriti siis, kui teeme seda kogu oma südame ja hingega.
Noorsootöös on üks vaikiv tõde, millest me kolleegidena omavahel sageli räägime, kuid harva avalikult välja ütleme: noorsootööd südamega tehes ei ole võimalik seda teha ainult nii palju, kui tööleping ette näeb. Ei, see ei ole iseenesestmõistetav ega midagi, mida kelleltki eeldada, kuid paratamatult ei käi elu tööaja järgi. Noored ei ela kellast kellani ning „elu juhtub“ tihtilugu ka pärast avatud ala sulgemist.
Olen korduvalt kogenud, kuidas noor astub noortekeskuse uksest sisse mitte selleks, et osaleda tegevuses, vaid selleks, et keegi lihtsalt oleks olemas. Noortekeskuse tegevused ja avatud ala on suurepärased võimalused esmase kontakti loomiseks, kuid tõeline usalduslik side tekib siis, kui noor tunneb, et sa päriselt hoolid ja tunned huvi. Mõnikord tähendab see pikka vestlust pärast ametlikku sulgemisaega. Sel hetkel sa ei mõtle ega ütle noorele: „Vabandust, minu tööaeg lõppes kell 18, avame homme kell 12 – räägime siis edasi.“ Mõnikord tähendab see telefonikõnet või jalutuskäiku õhtul, sõnumit nädalavahetusel. Need olukorrad ja ülesanded ei ole kirjas ametijuhendis, kuid just neis hetkedes sünnib noorsootöö tegelik väärtus – usaldus.
Usun, et noorsootöö väga oluline osa on ka julgus astuda noorte maailma ja otsida nende muredele lahendusi koos nendega. Ja mis kõige olulisem – mitte otsida lahendusi nende eest, vaid koos. Täpselt nii sündis ka meie noorte projekt „Noored driftijad tänavalt rajale“. See algas murest: noored, keda täiskasvanud nägid probleemina. Keelamise ja karistamise asemel otsisime koos võimalust, kuidas riskikäitumine saaks turvalise ja arendava väljundi. See projekt ei sündinud kohustusest, vaid soovist päriselt midagi muuta. Ja see ei oleks saanud teoks ilma noorteta, kes oma pealehakkamise ja motivatsiooniga selle vastutuse enda peale võtsid. Nagu ka varem mainitud – mina kuulan, mõtlen kaasa ja annan tööriistad. Tihti jäävad suurepärased ideed teostamata lihtsalt seetõttu, et noored ei tea, kust alustada, ning vastutuse võtmine tundub hirmutav. Just siin on noorsootöötaja roll olla tugisammas, kellele saab toetuda ka siis, kui kõik tundub liiga keeruline. Loomulikult võib see tähendada noorsootöötajale taaskord kohtumisi nädalavahetusel, väljasõite, et olla toeks noortele juhendajatele, kuid see kõik on lõpuks neid lisatunde väärt. Parim tasu on see, kui ka pärast projekti lõppu näed sa kohalikul rallirajal oma oskusi lihvivaid noori ning kuuled projektimeeskonna poolt arutelusid, kuidas ja mil viisil saaks tegevusi jätkata. Sel hetkel sa tead, et oled panustanud oma energiat ja aega õigesse kohta.
Simuna piirkonnas on olnud aegu, mil kogukond on pidanud toime tulema väga raskete olukordadega. Need on hetked, mil noored vajavad turvalist täiskasvanut – just siis, kui nemad seda kõige enam vajavad – ja kedagi, kes julgeb olla nendega ka siis, kui vastuseid ei ole. Kriisitoetuse pakkumine ei ole olnud minu jaoks „lisatöö“, vaid inimlik reaktsioon olukorras, kus tundsin, et ma ei saa jätta noori oma mõtete ja tunnetega üksi. Just sellistel hetkedel tajub noorsootöötaja oma rolli olulisust eriti tugevalt. Samuti mõistad sa sellistel hetkedel, kui olulised on kogukonnaliikmed ja kolleegid sinu ümber, sest üheskoos on raskeid hetki alati kergem läbi protsessida.
Ideaalis ei tööta noorsootöötaja kunagi üksi. Aastate jooksul olen õppinud, et tugevad koostöövõrgustikud ei teki iseenesest. Need tekivad siis, kui noorsootöötaja on kohal, avatud ja usaldusväärne – ka siis, kui see tähendab lisakoosolekuid, telefonikõnesid või vestlusi väljaspool tööaega. Just need suhted võimaldavad noortele paremaid lahendusi ja terviklikumat tuge.
Panustamine rohkem kui „ettenähtud“ tähendab minu jaoks ka vastutust kogu noortevaldkonna ees. Osalemine „Ettevõtlik Noortekeskus“ kvaliteedimärgise väljatöötamises oli ajamahukas ja nõudis suurt lisapingutust, kuid andis võimaluse mõjutada noorsootöö kvaliteeti laiemalt, kui vaid oma kogukonnas. Kui tahame, et noorsootööd võetaks tõsiselt, peame ka ise olema valmis rohkem panustama.
Oluline on siiski rõhutada: rohkem panustamine ei tähenda iseenda ära unustamist. See ei tähenda piiride kadumist ega läbipõlemist, kuigi olgem ausad, piire on vahel väga keeruline seada. Me ei tohi unustada iseennast, oma perekonda ega vaimset tervist. Endast rohkem andmine tähendab teadlikku otsust teha oma tööd südamega, mõistes, miks ja kelle jaoks me seda teeme. Oluline on, et me märkaksime noori, kuid sama oluline on ka, et me märkaksime, tunnustaksime ja hoiaksime neid, kes annavad endast rohkem, kui neilt oodatakse. Me kõik soovime, et meie panust märgataks ja et saaksime kinnitust, et teeme õiget asja. Kui noorsootöötaja tunneb, et tema panust väärtustatakse, annab see jõudu ja indu jätkata.
Minu arvamus on selge: noorsootöö ei saa olla ainult töö – see on suhe, vastutus ja võimalus mõjutada tulevikku. Iga kord, kui noor tunneb, et keegi usub temasse, oleme noorsootöötajatena teinud midagi palju enamat kui lihtsalt täitnud oma töölepingut. Ja see ongi see „präänik“, mille nimel tasub endast rohkem anda.
Egle Pent
Simuna noortekeskus noorsootöötaja, aasta noorsootöötaja 2025 laureaat