Kohila on olnud rahvusvaheliste vabatahtlike koduks juba alates 2009. aastast. Selle aja jooksul on meie kogukonda jõudnud noori väga erinevatest kultuuridest, tuues endaga kaasa uusi mõtteviise, keeli ja arusaamu maailmast. Rahvusvaheline noorsootöö ei rikasta ainult noori: see arendab ka noorsootöötajaid, avardab organisatsiooni vaadet ning julgustab spetsialiste ise rohkem rahvusvahelises noorsootöös osalema.
Kuid kui rääkida ausalt, siis ei ole see teekond alati sirgjooneline.
Mõnikord selgub juba esimestel kuudel, et ootused ei kattu. Vahel tabab vabatahtlikku koduigatsus, kultuurišokk või väsimus uues keskkonnas kohanemisel. On olnud ka olukordi, kus vabatahtlik otsustab oma teenistuse pooleli jätta. Meie praegune vabatahtlik otsustas oma teenistuse lõpetada juba nelja kuu järel. Tema ootused Eestile olid suured. Ta kujutas ette elavat sotsiaalset keskkonda, kiiret sõprade leidmist ja suhtlemiskultuuri, mis on avatum ja vahetum. Tegelikkus osutus aga teistsuguseks. Sellised hetked toovad paratamatult kaasa pettumuse. Oleme ju meeskonnana investeerinud aega, energiat ja hoolt, et inimene tunneks end siin hoituna. Kuid kindlasti on see pettumus ka noortele, kes on vabatahtliku juba omaks võtnud. Eesti võib esmapilgul tunduda vaikne, reserveeritud ja isegi hall, eriti neile, kes tulevad päikeselisematest ja sotsiaalselt ekspressiivsematest kultuuridest. Kohanemine võtab aega ning alati ei pruugi see õnnestuda nii, nagu loodetud. Kui vabatahtlik otsustab lahkuda, ei ole see kunagi lihtsalt üks lihtne muudatus. See tähendab ümberkorraldusi meeskonnas ja muutusi meie plaanides.
Need kogemused panevad alati korraks küsima: kas see kõik on seda väärt?
Ja iga kord jõuame sama vastuseni – jah, on küll.
Sest üks keeruline kogemus ei kaalu üles kümneid neid lugusid, kus vabatahtlikust saab meeskonna ja kogukonna loomulik osa. Vastus ei peitu täiuslikes kogemustes. Vastus peitub tähenduses. Me oleme näinud noori, kes tulevad siia ebakindlana ja lahkuvad enesekindlate, algatusvõimeliste ja avatud maailmapildiga inimestena. Oleme näinud sõprussuhteid, mis kestavad aastaid, ning noori, kelle jaoks väike Eesti paik muutub teiseks koduks. Mitmed meie vabatahtlikud on naasnud Eestisse ja siia elama jäänud. Samuti on meie endised vabatahtlikud kutsunud meid endale külla. Mõned aastad tagasi käisime oma meeskonna Türgis meie endise vabatahtliku pulmas.
Veelgi enam, ka keerulised kogemused õpetavad. See sunnib meid organisatsioonina olema teadlikumad, looma tugevamaid tugisüsteeme ja mõtlema sügavamalt sellele, kuidas toetada inimest, kes on jätnud maha oma kodu, keele ja turvatunde. Koostöö vabatahtliku ja noorsootöötajate vahel tähendab valmisolekut õppida ja kohaneda. Vabatahtlike vastuvõtmine on alati teatud mõttes usaldushüpe. See nõuab avatust, paindlikkust ja julgust lasta oma igapäevaellu keegi täiesti uus. Aga just selles peitubki selle väärtus. Sest iga uus vabatahtlik toob endaga võimaluse õppida midagi, mida me veel ei tea. Iga kultuurikohtumine aitab kasvatada sallivamat ja teadlikumat kogukonda. Me ei saa kunagi täielikult ette ennustada, milliseks see teekond kujuneb. Mõni vabatahtlik leiab siit armastuse ja kodu. Mõni avastab, et tema tee viib mujale.
Iga õnnestunud vabatahtliku teekond tuletab meelde, miks rahvusvaheline noorsootöö on midagi palju enamat kui lihtsalt üks projekt. Usume, et see on panus inimestesse ja ühisesse tulevikku. Vabatahtlikud toovad uusi vaatenurki ja aitavad noortel märgata, kui mitmekesine maailm tegelikult on. Nad rikastavad meie noorsootööd ning nende mõju ei piirdu ainult noortega, ka noorsootöötajad kasvavad. Rahvusvahelises keskkonnas töötamine arendab professionaalset enesekindlust ja sageli annab just see kogemus julguse minna ise õpirändesse või alustada uusi koostööprojekte.
Kõik ei lähe alati plaanipäraselt.
Aga see, mis õnnestub, on alati seda väärt.
Karina Baumverk
Kohila Vallavalitsuse Noorsootööjuht