Viljandi Avatud Noortetuba on välisvabatahtlikke noorsootöösse kaasanud tänaseks juba 10 aastat ning sellest viimased kaks aastat olen saanud mina enda kätt proovile panna Euroopa Solidaarsuskorpuse välisvabatahtlike tuutorina. Selle põgusalt tunduva kahe hooaja jooksul olen korduvalt mõelnud, et välisvabatahtlike kaasamisest rääkides on lihtne keskenduda ainult edulugudele, tunnustustele ja meeldivatele emotsioonidele (mis muidugi kaasnevad, jaa!), kuid see päris kogemus on alati mitmekihilisem. Aus on öelda, et teekond ei ole alati olnud sirge ega ka üldse mitte lihtne, kuid just seetõttu on see olnud niivõrd tähenduslik.
Leian, et üks olulisemaid mõtteid, mida meeles hoida, on see, et välisvabatahtlik ei tule noortekeskusesse ühe inimese ehk tuutori juurde. Ta tuleb meeskonda. See tähendab, et vastutus, rõõmud ja väljakutsed on jagatud ning vabatahtlikust saab päriselt osake noortekeskuse kambast, kes kogukonnas väärtust loob. Mulle meeldib ikka ja jälle mõelda end nendesse teise riiki ja keskkonda mineja kingadesse ning küsida, kuidas mina sooviksin, et mind võõras meeskonnas vastu võetaks, toetataks ja hoitaks. Inimestena ei soovi meist tõenäoliselt keegi, et meid surutaks kellegi või millegi poolt raamidesse, kuhu me tunneme, et me ei mahu. Me kõik oleme imeliselt eriilmelised ja mitmekesised ning see rikastab meeskonda. Sellest tulenevalt on meie jaoks olnud oluline, et vabatahtlik ei oleks lihtsalt abikäsi, vaid täieõiguslik meeskonnaliige, kelle arvamus, ideed ja panus aitavad noortekeskuse tööd paremaks arendada ning mille mõju kestab edasi veel pikalt pärast projekti lõppu.
Oma teenistuse jooksul läbivad vabatahtlikud reeglina neli faasi: mesinädalad, kultuurišokk, kohanemine ja kojuminek. Hooaja alguses saabudes on kõik nii uus ja huvitav, et isegi romantiliselt vaikne Viljandi võib mõnes Euroopa suurlinnas elanud vabatahtlikus tohutut elevust tekitada. Kuidas aga tunned sina end, kui novembri pikad pimedad päevad justkui ei mõtlekski läbi saada? Nüüd kujuta ette, et oled noor, kes tuleb riigist, kus lund pole eales nähtudki. Kuidas sa siis end tunneksid? Kultuurišoki faas on enamasti aeg, mil rutiini käigus võib tekkida rollisegadus, koduigatsus ja väsimus. Kahe aasta jooksul olen kuulnud vähemalt neljalt vabatahtlikult, et nad ei mõelnud enne Eestis elamise kogemust üldse sellele, mis on vaimne heaolu ja kuidas selle eest hoolt kanda, kuid siin teenistust läbi viies kipuvad need teemad üsna loomulikult lauale tulema. Kriitilisest murdepunktist läbi tulles on võimalik oma koht leida ning lõpuks võib täiesti juhtuda, et kui käes on kojumineku aeg, siis on üllatus maailmasuur, et aeg on liialt kiiresti möödunud. Samas ei ole ükski aasta ja ükski inimene eelmisest sarnane. Seetõttu on tuutoril ja meeskonnal oluline kohanemisvõime ja loovus, aga õnneks on see noorsootöös niikuinii igapäevane ja meile teada tuntud osa.
Kui minult on küsitud vabatahtlike kaasamise vajalikkuse kohta, siis olen tõstnud kaks kätt püsti ja seda sajaprotsendiliselt soovitanud, kuid nagu ma juba mainisin, siis tõenäosus, et projekt ei kulge sirgjooneliselt, on pigem suur. Kõige keerulisem hetk minu tuutordamise ajal oli olukord, kus meie välisvabatahtlik sattus liiklusõnnetusse. See oli hirmutav kogemus nii vabatahtlikule, tema perele kui ka kogu meie meeskonnale. Noor inimene oli tema jaoks võõras riigis, kaugel oma perest, ning meie olime tema ainus tugivõrgustik siin Eestis. Sündmus raputas meid kõiki, kuid samas lähendas meid meeskonnana ja kinnitas veelgi selgemalt, kui oluline on teineteist hoida ja päriselt kohal olla. Õnneks lõppes see lugu hästi ning vabatahtlik tuli õnnetusest tervena välja. Aja möödudes suutsime olukorda vaadata läbi huumoriprisma ehk kui ta projekti alguses unistas, et kohalikud inimesed teda tunneksid ja tänaval teretaksid, siis pärast seda juhtumit sai temast justkui kogu kogukonna rokkstaar.
Üks suurimaid väärtusi, mida välisvabatahtlike kaasamine annab, on mõju noortele, kellega vabatahtlikud läbi noorsootöö kokku puutuvad. Igapäevane kokkupuude erinevate kultuuride ja maailmavaadetega aitab kujundada sallivust, avatust ja julgust olla erinev. Muidugi areneb ka keeleoskus, kuid veel olulisem on kogemus, et erinevus ei ole midagi hirmutavat, vaid on hoopis äge, kui sa julged olla sina ise. Samas ei sünni side noorte ja vabatahtliku vahel alati iseenesest ning on olnud ka olukordi, kus vabatahtlikul on olnud keeruline noortega suhestuda. Need hetked on õpetanud, et rahvusvaheline kogemus ei tähenda automaatselt huvi ja head kontakti, vaid see nõuab aega, tuge ja ausaid vestlusi.
Ilma praktiliste väljakutseteta välisvabatahtlike kaasamine lihtsalt ei toimi. Need on alati olemas. Rahastus ja elamispinna leidmine on iga aastaga järjest keerulisem ning soov pakkuda vabatahtlikule kodu, mitte lihtsalt peatuspaika, nõuab aega, et tuhnida erinevates kinnisvaraportaalides ja vahel ka tutvusi – kes tunneb inimest, kes tunneb kedagi, kes omakorda tunneb kedagi, kes kuskil üürib korterit. Ning siis muidugi valmisolekut, et korteriomaniku ootused ei vasta meie omadele ja tuleb uuesti painduma hakata ning otsimisprotsessiga alustada. Lisaks tekivad kommunikatsioonis väljakutsed üsna vältimatult, kui protsessis on mitu osapoolt. Üks eredamaid õppetunde minu jaoks oli hetk, mil olin just saatmas vabatahtlikule kirja projekti algusaja täpsustamiseks ja sain sekund enne „saada“ vajutamist temalt rõõmsa teate, et lennupilet on juba ostetud ning ta on teel ja jõuab suhteliselt kohe. See tähendas mulle ülikiiret tegutsemist kinnisvaraportaalides ajal, mil kortereid otsivad ka Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias õpinguid alustavad tudengid. Mina ei olnud selleks võistutantsimiseks mentaalselt ette valmistatud aga kuna olen tugevalt seda usku, et kõik tuutorid on ümbritsetud heast energiast ja miski kõrgem õnn meid erinevates olukordades hoiab, siis õnneks lõppes ka see olukord hästi ning tollane vabatahtlik leidis oma kodu.
Olles rahvusvahelise noorsootöö raames käinud teistes Euroopa riikides ja kohtunud sealsete noorsootöötajate, mentorite ja tuutoritega, olen hakanud eriti hindama seda, kui tugev tugi Eestis kättesaadav on. Tuutorina on meil ligipääs agentuuri pakutavatele koolitustele, aastakohtumistele ja grupicoaching’ule ning, mis seal salata, kui mure on südamel, siis kiire telefonikõne või veebikohtumine vajalike spetsialistidega on nii mõnegi keerulisema olukorra poole võrra kergemaks teinud. Lisaks töötab meie vabatahtlike teenistust koordineerivas organisatsioonis, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduses, väga tore välisvabatahtlike koordinaator Kärt, kelle poole saab küsimuste ja muredega pöörduda. Selline tugi ja koostöö ei ole igal pool sugugi iseenesestmõistetav ning kahjuks võib öelda, et kohati see isegi puudub, vähemalt neis riikides, kuhu minul on õnnestunud kogemusi saama rännata.
Üks südamlik näide sellest, kuidas välisvabatahtlike mõju ei piirdu alati projekti kestusega, on minu meelest see, kuidas meie noortekeskuse kõige esimene välisvabatahtlik Poolast, Jakub, kes alustas teenistusega Viljandis 2016. aastal, käib meie juhatajal Egel siiamaani igal aastal külas. Tänaseks töötab Jakub giidina ning on toonud meie pisikesse Viljandisse hulgaliselt välisturiste. See on ehe näide sellest, kui tähenduslikud ja elu muutvad sidemed võivad Erasmus+ jaq Euroopa Solidaarsuskorpuse projektis osalemisest sündida.
Hoolimata loetletud väljakutsetest oleme meie Viljandi Avatud Noortetoas igal hooajal valmis välisvabatahtlikke vastu võtma. Arvan, et mitte sellepärast, et me arvaksime, et see oleks tohutult lihtne, vaid sellepärast, et me tunneme, et see annab väärtust. See annab noortele, meeskonnale, kogukonnale ja vabatahtlikele endile rohkem, kui alguses nii-öelda paberil oskame ette näha. Iga kogemus on väärtuslik, kui õpid seda nii nägema ja mõtestama.
Kuidas ma siis ütlesingi? Mina tõstan kaks kätt püsti ja soovitan sajaprotsendiliselt kaasata noortekeskuse töösse välisvabatahtlikke.
Merlin Pulk
Viljandi Avatud Noortetoa noorsootöötaja
Projekte on rahastanud Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse Agentuur Euroopa Solidaarsuskorpuse programmist. Avaldatud seisukohad ja arvamused on ainult autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Rakendusameti (EACEA) seisukohti ja arvamusi. Euroopa Liit ega EACEA nende eest ei vastuta.